Ehitusmaterjalina kasutati Eufrati ja Tigrise kallastel leiduvat savi, millest tehti tampsavi, toortelliseid, põletatuid telliseid. Kasutati ka veel kive ja ka puitu, mida veeti sisse. Telliste sidumiseks lubimörti. Mesopotaamia alade ehitajatel puudus igasugune materjal nii laetalade kui ka sammaste tarvis, olid nad sunnitud leiutama võlvid. Võlvid toetati massiivsetele seintele. Katuse tegemiseks täideti võlvikannad tambitud pinnasega ja ehitati peale lame savikatus. Elamud oli peaaegu ruudukujulise põhiplaaniga hoone, mis oli tänava poole pööratud umbseintega. Seinas oli tavaliselt üks, vahel harva ka kaks sissepääsuava, kust pääses siseõue. Kogu elu oli koondunud siseõue ümber, kuhu avanesid tubade uksed ja puitsammastele toetuvad teise korruse galeriid ning trepid. Tuntuim ehitistüüp Mesopotaamia arhitektuuris on astmiktorn – tsikuraat. See moodustus
jäljendades hakati laduma valevõlve, mis moodustusid toortelliste järkjärgulise ülelaskmisega keskpunkti juures. Valevõlv aga tegi asjatult ruumi kõrgeks, otsides uusi võimalusi jõutigi võlvi ehitamiseni ( varseimad teated võlvidest ja kaartest pärinevad 4. at. keskpaigast eKr.). Võlvid toetati massiivsetele seintele. Katuse tegemiseks täideti võlvikannad tambitud pinnasega ja ehitati peale lame savikatus. Mesopotaamia elamu oli tänava poole pööratud umbseintega, selles olid tavaliselt ainult mõned kitsad sissepääsuavad. Kogu elu oli koondunud siseõue ümber, kuhu avanesid puitsammastele toetuvad galeriid, trepid, mida mööda sai teisele ( või kui oli, ka kolmandale ) korrusele ja lamedale katusele. Üleujutuste kaitseks rajati Mesopotaamia linnad tavaliselt kõrgematele kohtadele. Linna
annaabi.ee 
