Rooma keisririik ja selle hästi arenenud transpordivõrk ei soodustanud mitte üksnes veinikaubandust, vaid ka viinapuude levikut. 3. sajandi lõpuks m.a.j valmistati veini paljudes paikades, mida peetakse tänasel päeval traditsioonilisteks viinamarjapiirkondadeks. Murrang toimus ka veini transportimisel. 2. sajandil pKr ilmus Prantsusmaal kasutusele uus vedelikumahuti, mille olid leiutanud keldid - puutünnid. Sinnamaani hoiti ja transporditi veini kitsastes savianumates - amforates. Varakeskaja möödudes hakkas vahepeal kokkukuivanud veinikaubandus uuesti kasvama. Põhjuseks kiriku tähtsus nii veini valmistamisel kui levitamisel. Mungad tegelesid kloostrites loodusvaatlustega ning nende uurimistöö aitas viinamarjakasvatust mõista ja edendada. Eraldi tuleb märkida ära ajajärk mis järgnes Kolumbuse merereisile Ameerikasse. Just nimelt siis pandi alus viinamarjaistandustele Uues Maailmas. 17. ja 18
rosé veine ning siin valmistatakse valdav osa Hispaania sampanja meetodil vahuveinist - CAVAst. Esimesed viinamarjataimed istutati Penedes'i piirkonda kreeklaste mõjuvõimu ajal. Hilisemad valitsejad ja veinigurmaanid, roomlased, muutsid aga Penedes'i üheks tuntuimaks Vana Maailma veinivalmistamise keskuseks. Möödunud aegadel oli Penede'sile iseloomulik Rancio (oksüdeeritud veini) tootmine, mille valmistamise meetod pärines rooma ajast. Suurtes, pooleldi maa sisse kaevatud savianumates hoiti veini seni kuni see muutus oma värvuselt tumedaks ja maitselt küpselt täidlaseks, meenutades oma jõulise eripäraga eelkõige karamelli või küpset Andaluusia sherry`t. Olid ju veini säilitamise võimalused tollel ajal vägagi piiratud, mis mõjutasid nii veini valmistamise metoodikat, kui ka veini omadusi. Kataloonlased said aga üldtuntuks tänu Cava (klassikalisel sampanja meetodil valmistatud vahuvein) populaarsuse tõusuga
annaabi.ee 
