ülekoormatud, tihedad, rohkete mõttearendustega, äärmiselt lihvitud sõnavaraga. Sauteri ,,Indigo" vastandub sellisele stilistikale selle kaudu, et selle ülepaisutuse vastu pannakse minimalistlik, pidulik ja ülev asendus argise ja olmelisega. Kui Unduski tekstide puhul hindame kõrgelt seda lihvitud keelt, siis Sauter kasutab rõhutatult mitte kunstilist keelt, mis seisneb selles, et siin on palju slängi ja suulisest kõnest mõjutatud stilistikat. Sauteril puudub sõna otseses mõttes igasugune kompositsioon, hüljatakse teksti ülesehitus. See on tekst, millel pole mingit õiget algust või konkreetset lõppu. Kõik see, mis asendab tegevust, algab kusagilt keskpaigast ja on üks pidev joru. Igasugune terviklikkus puudub. Selle asemel on väikeste asjade, argiste objjektide ja toimingute vaatlemine ja kirjeldamine. Sauteri ,,Indigo" on selline tekst, mis loob järgmise 20 aasta jooksul ühe eesti kirjanduses olulise grammatika, mida
Kui hakata proosatekstide puhul iseloomustama kirjutamisviisi, siis 90ndatel on Sauter ja Kivastik Eesti luuserproosa autorid. Proosateostes hakkab liikuma luuserimoodi peategelane. „Indigo“ raamat saab märgiliselt tähenduslikuks. Elu enda kirjutamise taotlus on tal kindlasti seal sees, see on ühte pidi seotus realismisõbraliku hoiakuga, teisalt on taustaks Ameerika tippkirjandus. Beatkirjanduse tulek eesti kirjandusse (proosasse ja luulesse) hakkab teatavat rolli mängima. Sauteril ei ole algselt mingit irriteerimistaotlust näha, aga hilisemalt see süveneb. Eriti hea võimalus selleks avaneb 90ndate lõpus. Tõnu Õnnepalu (Emil Tode, Anton Nigov) (S. 1962) 1993 Piiririik 1995 Hind 1997 Printsess – Õnnepalu väidab, et see on kõige puhtamal moel välja mõeldud romaan ja tema arvates ebaõnnestunud romaan. 2002 Raadio 2002 Harjutused o 2005 Enne heinaaega ja hilje
annaabi.ee 
