Kihnus hävis sadam ja üle 1000 tihumeetri metsa. Kilingi-Nõmme haigla katus purustatud, tänavatel maha langenud laternapostid, gümnaasiumi ümber vedelemas purustatud akende killud. Paikusel kanalisatsioonisüsteem ummistunud, politseikooli ja kohaliku kooli võimla katus rikutud, kahjustada saanud kalmistu ja välivalgustusvõrk. Pärnu linnas kannatada saanud suures ulatuses linnavara, sealhulgas Niidupargi ühiselamu, nelja kooli ja kahe lasteaia katus ning ühe kooli otsasein. Saugas kooli ja vallamaja katus läinud, Kilksamal teetruup minema uhutud. Sindis kooli katlamaja korsten lõhutud. Surjus pumbajaam ja hooldekodu katlamaja purustatud. Võistes sadam rikutud, Tahkuranna lasteaia seinasoojustus hävinud. Võiste rahvamaja katus puruks, 30 hektarit metsa maha murtud, 250 meetrit valla teid minema uhutud. Talis hävinud koolipark. Toris suured kahjustused kalmistul. Manijal sadam hävinud ja liinipaat Aul kadunud. Varbla rahvamajal katus ja soojustus mokas.
tegutsenud eesti mehi, kes jätkasid koos sakslastega võitlust sünnimaa täielikuks vabastamiseks. Pärnu vallutas üks väiksearvuline Saksa eelüksus. Ka siin sai sakslaste kiire edasiliikumine võimalikuks vaid seetõttu, et Pärnumaa metsavennad ja Omakaitse olid Lõuna-Pärnumaa vaenlasest vabastanud. Kuna tõsised relvastatud kokkupõrked metsavendade ja hävituspataljoni ning punaväelaste vahel olid alates 3. juulist kuni Saksa relvajõudude tulekuni toimunud ka Tõstamaal, Saugas, Vändras, Toris ja teistes Põhja-Pärnumaa valdades, tegi see kõik punaste olukorra ebakindlaks ja kergendas esialgu sakslaste edasitungi. Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni, 9. juulil Märjamaani ja 10. juulil Vändrani. Kuid siitpeale tõi vastane juurde täiendavaid jõude ja sakslaste väikesed eelüksused, keda toetas Pärnumaa Omakaitse, olid sunnitud taanduma. 19. juuliks oli rindejoon jõudnud Valgeranna - Sauga mõisa Nurme silla joonele,
annaabi.ee 
