3.3 DIELEKTRIKUTE RÜHMAD Dielektrikud jagatakse omaduste alusel mitmesse rühma. Esimese rühma moodustavad dielektrikud, milles põhiliseks polarisatsiooniks on elektronpolarisatsioon. Siia kuuluvad mittepolaarsed ja nõrgalt polaarsed kristallilised ja amorfsed tahked ained (nt parafiin, väävel, polüstürool) ja mittepolaarsed ja nõrgalt polaarsed vedelikud ja gaasid (bensool, vesinik jms.). Teise rühma moodustavad elektron- ja dipoolpolari-satsiooniga dielektrikud – polaarsed orgaanilised, poolvedelad ja tahked ained (nt õli-kampolkompaundid, epoksüüdvaigud, tselluloos, mõned klooritud süsi-vesinikud). Kolmas rühm – tahked anorgaanilised dielektrikud, kui neis esineb elektron-, ioon- ja kadudega ioon-polarisatsioon. Alarühmad: Elektron- ja ioonpolarisatsiooniga dielektrikud. Siia kuuluvad kristalsed ioonide tiheda pakisega ained (kvarts, vilk, kivisool, korund, rutiil) ja Elektron-, ioon- ja kadudega
Sama hägusad on ka ajalised piirid. • 1866 keelas Prantsuse Akadeemia oma liikmetel keele kui sellise päritoluga tegelda. • Tänapäeval eristatakse ajaloolise keeleteaduse sees tavaliselt ajaloolist fonoloogiat, morfoloogiat, süntaksit, etümoloogiat, mõnikord on ajaloolise keeleteaduse osaks dialektoloogia. Oluline on ajaloolise keeleteaduse seos (koha)nimeuurimisega. • Diakroonilise ja sünkroonilise keeleuurimise kõrval räägitakse tänapäeval nt seoses grammati(kali)satsiooniga ka pankroonilisest uurimisest (arenguloogiline protsess, mis avaldub nii diakroonilises muutumises kui ka sünkroonilises varieerumises). Grammatisatsioon Keeleüksuse muutumine leksikaalsemast grammatilisemaks. Nt eesti keeles – komitatiivi lõpp –ga < *kansak; tähenduse laienemine koosolemiselt instrumendile (bussiga) ja viisile (süvenemisega) – käsi-sõna grammatiseerumine abstraktsemaks kaassõnaks (minu käes, päikese käes) – artiklite (
annaabi.ee 
