Muusika muutus järjest mitmekülgsemaks ja liigirikkamaks. 80ndate keskpaigas hakkas jalgu alla saama ka klubimuusika. Peamisteks vooludeks olid new wave, heavy metal, hip-hop muusika, tehno-pop muusika, alternatiiv rokk ja ,,uued" kantri kõlad. Rokis tulid sisse uued harud: Glam metal (nt Mötley Crüe), mida iseloomustab bändiliikmete sokeeriv välimus, vastava käitumine ning laulude sisuks oli enamasti seks, joomine, narkootikumid ja ebausk; instrumentaalne rokk (esindajaks nt Joe Satriani), mida iseloomustab minimaalne või üleüldse laulu puudumine, kuid see-eest meisterlik pillikäsitlus. Lõpuks alternatiivmuusika ja indie liikumine, mille alla liigitati kõik nn meinstriim zanritesse mitte mahtuv muusika ehk põhimõtteliselt jangle pop, gothic rock, college rock ja indie rock. Alternatiivmuusika esindajatest tooks näiteks ansambel the Smiths'i ja R.E.M`i. Käima läks ka Ameerika trash metal gigant Metallica. (Rock diversifies in the 1980s) 2.4
ja "võitlev" naer. See jaotus oli ühtlasi väärtusjaotus: satiiri, eriti nn. sotsiaalset satiiri hinnati märksa kõrgemaks kui huumorit, sest marksistliku teooria jaoks olid paljud vaimse kultuuri nähtused eelkõige klassivõitluse relvad. See määrang polegi folkloorse nalja kohta iseendast üldsegi mitte vale, sest see nali on tõesti sihtinud ja sihib meeleldi oma pila kõigi härrade, ülemuste, juhtide, poliitikute jts. vastu ning L. Lombardi-Satriani on nimetanud folkloori tervikuna "vastuvaidlemis- kultuuriks" (the culture of contestation), mis vastandas end kõrgkihtide ametlikule kultuurile. Muidugi transponeeris nõukogude teooria selle kõik puhtalt minevikku ja/või teistele formatsioonidele ja keeldus kategooriliselt tunnistamast seda, et nõukogude reiim ise oli poliitiliste anekdootide ammendamatu allikas ja inspiraator. Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi:
annaabi.ee 
