suurima impeeriumi. Võidetud territooriumil valitses kohalik ülemkiht. Ainult sõjaasjanduse ja rahanduse korraldamine jäi kreeklaste ja makedoonlaste kätte. Neis küsimustes usaldas kuningas Aleksander üksnes oma helleneid. Järgneva kolme aasta jooksul korraldas Makedoonia Aleksander sõjaretki praeguse Afganistani, Kesk-Aasia ja Põhja-India territooriumile. Pärast seda õiendas ta lõplikult arved Pärsia riigiga, mille põgenev kuningas Dareios III langes lõpuks omaenese satraapide käe läbi. Tõsi küll, suur väejuht mõistis Pärsia valitseja alamate taolise teo hukka, sest ta soovinuks Dareiost näha oma "auvangina". Järgnes Aria, Drangiana, Arachosia, Baktria ja Sogdiana vallutamine. Neist kahes viimases kohtasid vallutajad kohalike elanike ja valitsejate visa vastupanu. Baktria ja Sogdiana vürstid oma sõdalastega varjusid hästi kindlustatud paleedesse, mille tormijooksuga vallutamine põhjustas ründajaile suuri kaotusi. Makedoonia sõjavägi ületas
suurejoonelises kuningalossis Susas, Persepolises, Ekbatanas ja Baabülonis. Kuningat saatis ka 10000 suursugusest pärslasest koosnev ihukaitsevägi ehk nn surematud.. Kogu riik oli jagatud asehaldurkondadeks satraapiateks. Satraabid, kes kuningas nende etteotsa määrati, pidid juhtima kohaliku sõjaväge ning koguma makse. Satraapiad vastasid enamasti allutatud rahvaste ja hõimude traditsioonilistele asualadele, kuid satraapideks määrati üldjuhul pärsia aristokraate. Et tagada satraapide ustavust, saatsid kuningad spetsiaalseid ametnikke nende tegevust kontrollima. Samal ajal pöörati suurt tähelepanu ka hoolitsusele ühendusteede eest riigi eri piirkondade vahel, et sõnum ohust või vastuhakust riigi äärealadel jõuaks võimalikult kiiresti suurkuningani. Eriti oluliseks kujunes regulaarsete postijaamadega varustatud Suur kuningatee, mis viis Väike-Aasia lääne-osast Susa linna Lõuna-Iraanis.
Kreeklastel keelati teenida palgasõdureina Pärsia armees (neid oli seal tegelikult palju). Philippos nõudis Pärsialt Väike-Aasia Kreeka linnade vabastamist, kuid Pärsia keeldus. Philippos tungis seepeale ca 10 000 mehega üle Hellespontose väina, saavutas edu , ent sõda takerdus ja 336 Philippos II tapeti – väidetavasti Pärsia vandenõu. Puhkesid rahutused, kuid uus kuningas Aleksander (336 – 323) surus need maha. Selleks ajaks oli Pärsia suurriik oluliselt nõrgenenud – satraapide separatism, korruptsioon, palgasõdurid jne. Maksude ja segaduse tõttu olid allutatud rahvad, kes alul olid Pärsia võimu suuresti toetanud, meelestatud Pärsia vastu. Toonane Pärsia kuningas Dereios III Kodamannos oli nõrk ja tahtejõuetu valitseja. 13 Aastal 334 ületas Aleksander 30 000 jalamehe (faalanks) ja 5 000 ratsanikuga Hellespontose. Pärsia vägede ülemjuhatajaks oli kreeklane Memnon
annaabi.ee 
