Väike-Aasiasse. Nende riik eksisteeris u 1700 – 1200 eKr. Läksid ajalukku sõjaka rahvana, kes õppisid esimestena töötlema rauda. Sõjaväe tugevuse aluseks oli sõjavanker. Rajasid oma riigi Iraani kiltmaale I aastatuhande keskel eKr. Impeeriumi loojaks oli Kyros II. Riigi eesotsas seisis piiramatu võimuga kuningas, kes resideerus neljas pealinnas (Persepolis, Babülon, Susa, Ekbatana). Kuningas määras riigi eri piirkondade (e satraapiate) etteotsa tavaliselt pärslastest asevalitsejad – satraabid, kes vastutasid maksude laekumise ja kaitseküsimuste eest. Kohalike allutatud rahvaste traditsioonilist eluolu ja religiooni ei üritanud pärslased muuta, vaid võtsid ise neilt üle kultuurisaavutusi (n kiilkirja). Mittepärslastelt eeldati korrapärast maksude tasumist ja lojaalsust Pärsia kuningatele ning toetati kohalikke ülikuid ning jumalaid. Vaatamata hiiglaslikule
Väike-Aasias lõpetas Seleukiidide domineerimise Pergamoni ja Pontose hellenistlike kuningriikide teke 3. 2. sajandil, Taga-Kaukaasias aga Armeenia esiletõus. Süürias ja Mesopotaamias, kus paiknesid pealinnad Antiookia Orontese ja Seleukeia Tigrise kaldal , rajasid Seleukiidid pikaks ajaks küllalt stabiilse võimukorralduse. Antiikallikad nimetavad Seleukiide peamiselt Süüria kuningateks. Võimu korraldamisel tugineti Pärsia riigilt päritud maksu- ja satraapiate süsteemile. Seleukiidid ei näidanud ennast küll Pärsia kuningate võimujärglastena, rõhutades selle asemel oma seost Aleksander Suurega ja lugedes oma esiisaks Apollonit. Sellegipoolest esines Antiochos I (281 261) Babülonis traditsioonilise Babüloonia kuningana, soosis kohalikke kultuseid ja tema monumentidel kombineerusid jooned nii Kreeka-Makedoonia kui ka Pärsia võimusümboolikast. Suur osa riigi etniliselt kirevast elanikkonnast rääkis aramea keelt,
annaabi.ee 
