ühiskonnale ka teatud väärtusi. Sedamööda, kuidas isik neid väärtusi enda puhul suudab tõestada või tühistada, saame kaks erilist valgustusviisi: humoristliku, kui isik hoolimata oma naljakusest või naeruväärsusest suudab tõestada oma inimlikke voorusi, või satiirilise, kui ta oma isiku graviteetse tähtsuse tagant paljastab meile oma tõelise tühisuse. Autori see või teine hoiang avaldub muidugi juba detailides, ometi määrab teose humoristlikkuse või satiirilisuse lõplikult alles kogumulje. Tammsaare karakterkoomika annus on õige suur ja mitmekesine. Pealegi ta näib ohtrasti viljelnud olevat mõlemaid selle ülavorme, kuigi mitte alati tüüpiliselt puhtal kujul, vahel isegi segunevalt teineteisesse. Kirjanikule omane skeptiline vankuvus puhtate tõdede olemasolu tunnustamisel näib peegelduvat isegi ta tüübistiku suunamisel ühele või teisele poole täiesti. Sellest hulk kujusid, mille humoristlikkus tõestub ainult tükati
Kära lavastuse ümber paisus Peterburis niisama suureks kui ,,Hernani" tekitatud furoor Prantsusmaal (romantistide ja klassitsistide kokkupõrge), nii et Gogol pidas vajalikuks riigist lahkuda ega tulnud tagasi enne 1848. aastat. Selle näidendi pärast ja Aleksanrd Gribojedovi komöödiaga ,,Häda mõistuse pärast" omandas vene teater tigeda, mõnikord isegi groteskse ja põhiolemuselt poliitilise satiirilisuse, mis oma jõulisuse ja mürgise huumoriga ületas kaugelt kõik mujal Euroopas kirjutatu. Uut laadi olustikudraama heaks näiteks oli 1850. aastatel Turgenevi ,,Kuu aega maal", näidend, mis vastutunnet mitteleidva armastuse ja pealtnäha rahulike maa- aadlike hingeelu kujutades on Tsehhovi eelkäijaks. Huvi niisuguste teemade vastu, samuti sügavalt poliitiline ja satiiriliselt väljenduv vaenulikkus aristokraatia ja sisuliselt feodaalse
annaabi.ee 
