näris. Ta käis kõik Euroopa kliimad läbi, ent ei suutnud haigusest vabaneda. Tiisikus, mis teda ju ammust saadik vaevas, läks Nizzas väga ägedaks. Viimasel õhtul näis ta rahulikum olevat kui muidu, ta tõmbas vaevaga viiuli kätte ja saatis selle viimsete toonidega oma viimse hingetõmbuse taeva poole- Paganini suri 27. mail 1840. a. MUUSIKA Eesriie avanes ning lavale astus kuivetunud pikk mees, riietatud musta vanamoodi saterkuube, maani ulatuvasse mustadesse pükstesse mis liikmete ümber lohakil, nagu mõne skeleti ümber seisivad. Pikad ja käharas mustad juuksed ning põskhabe, nägu pikergune, kõhn ja kahvatanud, nina kongis ja suur. Käevarred pikad, käed kuivetunud ja lumivalged. Viiul kaenlas. Seisatab hetkeks. Ta tõstab viiuli ning juba esimeste nootide kõlades haarab muusika sinu meeli. Sel hetkel ei mõtle sa millelegi muule, oled muusika lummuses ning saad
,,Aga teid ma just, papakene, otsin!" ütles ta. ,,Moissei Iljits keskis teid tervitada ja otsekohe ihes tulla." Nüüd ei läinud see Jakovile korda. Ta tahtis nutta. ,,Jäta rahu!" ütles ta ja läks edasi. ,,Aga kuidas on see veimalik?" hädaldas Rothschild ta kõrval joostes. ,,Moissei Iljits saab pahaseks. Nad kesksid otsekohe!" Jakovile oli vastumeelne, et juut lõõtsutab, silmi pilgutab ja et tal on nii palju ruskeid tedretähti. Ja oli vastik vaadata tema rohelist, tumedate paikadega saterkuube ja kogu tema habrast, delikaatset kuju. ,,Mis sa tükid, küüslauk?" kisendas Jakov. ,,Jäta rahu!" Juut vihastas ja kisendas samuti: ,,Olge tasemini, vei muidu lendama mul ile aia!" ,,Käi mu silmist!" möirgas Jakov ja tormas rusikatega ta kallale. ,,Pole enam elamist nende kärnikute pärast!" Rothschild kivines hirmust, kükitas maha ja vehkis kätega pea kohal, nagu kaitstes end hoopide eest, hüppas siis üles ja pistis jooksma, niipalju kui jalad võtsid. Jooksu peal ta
annaabi.ee 
