Siiski on teada üks juhtum Eestis, kui satanistid tungisid inimestele kallale. See fakt pärineb 1999. aasta Õhtulehest: ''Tartu kesklinnas pussitasid kaks end satanistiks nimetanud noormeest kirjanik Hando Runnelit ja veel kolme meest. Kamp, kuhu poisid kuulusid, oli varem sigatsenud Tartu vanal juudikalmistul.'' (http://www.ohtuleht.ee/58990) 15 4. SATANISM VERSUS ATEISM ''Mulle endale meeldib mõelda nii, et ateist on võimetu uskuma, satanistil on valik, uskuda või mitte. Ateistidest ma üldiselt suurt lugu ei pea, kuigi nende maailm on toimiv ja kergesti mõistetav.'' (http://www.vaimumaailm.ee/viewtopic.php? t=5491&start=0&postdays=0&postorder=asc&highlight=&sid=a30d03bebd183886344 6c85f23e7cea2) Niimoodi kommenteerib MVO liige teemat ,,Satanism versus ateism". Selles samas foorumis kõneleb keegi Nightknight järgmiselt: ''Yks ateist ytles et satanistid kaa usuvad jumalasse.'' Mis siis on tegelikult õige? Paljud meie seast
tugevat ego arendama, sest see annab neile eneseusu, mis on vajalik elujõuliseks eksistentsiks. Kui keegi on olnud kogu elu vitaalne ja on maise eksistentsi lõpuni võidelnud, siis on ego see, mis keeldub suremast isegi pärast ta lihaliku aja lõppu. Väikseid lapsi jumaldatakse nende elujanu tõttu. Näiteks olgu väike laps, kes keeldub magama minekust, kui toimub midagi põnevat. Ta tuleb voodist välja, hiilib trepist alla, piilub läbi kardina ja vaatab. Seesama lapselik elujõud lubab satanistil piiluda läbi pimeduse ja surma kardina, jäädes samas maa peale. Satanismis pole kunagi eneseohverdust ülistatud. Sellepärast ei kortsuta satanistid ainult siis enesetapu peale kulmu, kui surm tuleb vabastusena ekstreemses olukorras ja ta teeb elu lõpetamise tervitatavaks muutuseks. Usumärtrid ei võtnud endalt elu mitte sellepärast, et see oli neile väljakannatamatu, vaid selleks, et kasutada seda ülimat ohverdust usu suurendamise vahendina. Siinkohal peame
annaabi.ee 
