Eedi viidi linna kus ta oli kaua aega ja epale seda on ta loll mis loll. Inreku valud aga suurenevad ta ei saa kolm peäva voodist välja . Lõpuks kui saab hakkab jälle kaevama kuna ol isanaud perest uue mättalabida , põõsas luurab eedi ja indrek räägib temaga , poiss õütleb et talle meeldib luurata ja ta isale ka ja tuleb jutuks vanaisa kargut, et eedi vahest võtab need et ta oleks nagu vanaisa moodi sama julge. IV Tuleb juttu sassist, kelle on üks jalg lühem kui teine ja teda arvatakse alle kasekmise meheks kuigi ta oma naisest maretis on pikem . Ta on ka eespere peremeheks, ag aerinevalt andresest loeb tema kõike rahas , tema ei tee tööd selleks et vargamäel kõik ilus oleks vaid selleks et kasusaada. Lõpuks tekib sassigi huvit Indreku tegemiste vastu ja ta läheb soosse ja mõtelb et päris hea töö et kui juba need kraavid jõkke ulatuks jookseksid pooleliolevatest kraavidest veed ära
Jõgisalu suhtleb oma "Käopoja tänus" loodusega pisut riukalikult ja muigelsui. Tabavalt nähtud vahekordadele looduses oskab ta enamasti lisada nükke, mis ei patusta loodusloolise tõe vastu aga annab sellele värvingu, mida lugejal maksab inimvahekordade mõistmiseks endale kõrva taha kirjutada. (H. Väli 1975 ) *,,Sass ja Jass'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1968, toimetaja Helle Michelson. Nooremale koolieale, milles on lõbusaid lugusid ja juhtumisi kahest I klassi poisist Sassist ja Jassist. Raamatu lugudes pakub lisarõõmu autori tugev kodanikupositsioon, oskus väikesele lugejale näidata pisikese ning kodulähedase kaudu elu ja elamise laia tagamaad. "Kuresaapad", 13 "Kogemata", "Las piriseb", "Kukega võidu laulmas" - needki palad on omaette proosavalmid. Raamatu juhtmotiiv näib aga peituvat jutukeses "Liivamäe kolhoos", milles kirjanik näitab