võtta. Ta hüppas pankrannikkult alla… langes ja langes… ning põrutas PÕMAKI vastu kiviklibust järsaku algust. Valus oli. Väga- väga valus oli mehel. Ta nuttis ning piinles, kuid surm ei tulnud. Mees oli hämmingus, et ta meetod oli teda alt vedanud ning suurest šokist kadus tal pilt eest ära. Kas päikesepaistet on võimalik kuulda? Mehele tundus, nagu ta kuuleks seda oma näol tantsisklemas ning tuult ta juukseid sasimas. Ta otsustas, et aeg on koju minna ning asjade käigu üle veidi enam mõtelda. Kuid kodu asemel leidis ta end hoopis ühe väikese, kuid hubase kohvikukese eest. Ta otsustas sisse astuda ning oma saatuse üle arutleda tassikese kohvi kõrval. Mõeldud, tehtud. Laua taga istudes vaatas ta ringi ning tõmbas endasse värve ning lõhnu, mida ta kohvikus nägi/tundis. Ta talletas kõik endale mällu: väikese kohvitassi ta ees, selle all oleva pruuni mahagonist laua, valge kivipõranda,
On see tõsi? (Ljubov nutab isa rinna najal.) Kuidas küll see maailm on muutunud sellest ajast saadik, kui mina teda ohjes hoidsin. 21 KEVAD 1836 Aed ja intrerjöör. Lapsehoidja (pärisori) lükkab läbi aia maja juurest kaugemale lapsevankrit karjuva imikuga, kadudes vaateväljast. Aleksander ja Ljubov on seal, kus nad olid; tütre pea isa rinna najal, isa sõrmed sasimas tütre juukseid. LJUBOV: Sa võid tugevamini sügada. (Varenka tuleb tagaaiast, vääksuv laps süles. Temaga koos Tatjana, lükates tühja lapsevankrit, ja Aleksandra, kes nende ümber suure osavõtlikkusega tiirutab. Kõik kolm suunduvad toa poole.) ALEKSANDRA: Sa ei pea minema tuppa last toitma, me ütleme sulle, kui keegi tuleb. VARENKA: Sa oled üks väike ahne poiss! ALEKSANDRA: Las ma proovin natuke, Varenka!
annaabi.ee 
