varieerumine, mis tuleneb üksikisiku või grupi loomingulisest impulsist; sotsiaalne valik, mis määrab, millis(t)es vormi(de)s muusika edasi elab. Instrumentaalne rahvamuusika: 1) vanem instrumentaalne rahvamuusika - modaalne ehk laadiline mõtlemine, kitsas meloodia ulatus, ühehäälsus, lühikesed vormid, varieerumine. Harmoonias on põhiliseks kahe erineva nn. harmoonia grupi vaheldumine. Kuuluvad: vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased viiulilood 2) uuem instrumentaalne rahvamuusika - omane funktsionaal-harmooniline mõtlemine, üsna lai meloodia ulatus, mitmehäälsus, kvadraatsed liht- ja liitvormid. nn 3 duuri lood said populaarseks tänu lõõtsale.
Rahvalaulud olid inimeste eluga tihedalt seotud, laul saatis inimest hällist hauani Vanemale pillimuusikale on omane modaalne ehk laadiline mõtlemine, kitsas meloodia ulatus, ühehäälsus, lühikesed vormid, üsna rahulik rütm ja lühikeste vormiosade varieeriv kordamine. Harmoonias on põhiliseks kahe erineva harmooniagrupi vaheldumine. Vanema rahvamuusika alla võib liigitada vanemad torupilli-, parmupilli-, sarvepillilood, mõningad torupillipärased viiulilood. Arvatavasti on ka väikekandlel mängitud vanemale pillimuusikale iseloomulikku repertuaari. . Veel kuni 20. sajandi algupooleni oli pillimäng valdavalt meeste ala, sest naisi ei peetud niisugusele tegevusele sobivaks. Naisi peeti pigem lauljaiks. Varased vokaalzanrid kujutavad endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi),
annaabi.ee 
