vahel sõltub vereplasma ja koevedelike valkude osmootse rõhu ja kudede hüdrostaatilise rõhu ja kapillaaridsisese vererõhu vahekorrast. Lümf ja lümfivool. Lümfisoonte võrgustik algab umbsete kindasõrmetaoliste terminaalsete terminaalsete lümfikanalitena diameetriga u 10-30 nanomeetrit. Rõhk terminaalsetes lümfisoontes on 10-15 Pa. Suurte lümfisoonte seintes on silelihasrakke ja klapid, mis suunavad lümfivoolu perifeeriast tsentrumi suunas. Lümf on koostiselt sarnanae vereplasmale, valgusisaldusega 10- 20 g/l, mis on vereplasma omast madalam, mineralisatsioon on sarnanae vereplasmale. Lümfiga tuuakse vereringesse tagasi koevedelikesse üle läinud valk ja seedetraktist lümfi imenudnud lipiide. Ööpäevas tekib lümfi u. 2 liitrit, kuid lümfi voolamiskiirus on väike. Liikumisele aitvad kaasa lümfisoonte silelihaste rütmilised kokkutõmbed ja lümfisoontes olevad klapid ja skeletilihaste lümfisooni masseeriv toime (lihaspump), kiirendades
ise oli pisut madalam ja võlvimata. Suuremal või vähemal määral säilinud välismüüristiku kõrval on tookordsest raekojast pärit ka kaks ümarkaarse ülaosaga ava kaaristu tagaseinas. Ruumijaotuselt võiks selles kitsas, kuid pikas hoones eeldada üldlevinud diele-dornse- süsteemis siseplaneeringut, lääne poolset suuremat eeskoda ja ida poolset väiksemat raekambrit. Torni tollal ei olnud ja kujult võis pööningukorruse laoruumide kohal kõrgunud viilkatusega raekoda olla üsnagi sarnanae pisut hilisema Suurgildi hoonega. Põhijoontes tänaseni püsinud ruumijaotuse ja kuju sai raekoda 1402-04 ettevõetud suureulatusliku, senise sise- ja välisarhitektuuri praktiliselt uuendanud rekonstruktsiooni tulemusena. Tähtsamad esindusruumid-saalid- paigutati täiesti uuena ehitatud II korrusele. Kasutades ära varasemat perimetraalset müüristikku, jäädi keldri ja I korruse ulatuses olemasolevate välisseinte piiridesse
annaabi.ee 
