jaksab väärtushinnangud negatiivseks. Noorte arvates peab osalema tõsielusarjades, peab sarnanema kellegagi jne. Enam ei mõisteta ega saada aru, mis on kollane uudis ning mis on kvaliteetuudis. Kõik kollased uudised on ülekaalus kvaliteetsete uudistega. Meedia ongi tänapäeval suur miinus, sest noorte väärtushinnangud kujunevad koos kollase ajakirjandusega, mis paraku ei räägi just headest väärtushinnangutest. Mart juur väidab sarmaselt oma arvamus loos: ,, Tiireldakse ainult meelelahutuse ümber, mitte hoopis üldsegi arutleda tõsistest poliitilistel ja kuluurilistel teemadel.’’ Nii see on, kui meie ümber vallandub kollaste uudite ülekaal. Näitkes tõsieluhetke-Lilitid ja baari-Paavod. Keegi pole neist teinud midagi äärmiselt suurejoonelist, kuid ometi on nad paljudele tuntud. Enamik inimesi arvab, et kui meedia neist kirjutas, küllap on nad siis head kodanikud ja kõik peaksime nendest eeskuju võtma. Mõni
Noorte riietusstiil on tihtipeale väljakutsuvam ja värvikam, kui vanematel. Eakamad inimesed ei julge enamasti uusi värve ja stiile katsetada, ning peavad neid liiga noortepärasteks. Kuid vanus ei ole alati määravaks. Gruppidesse jagunemisel võib lähtuda veel nahavärvist, sotsiaalsest staatusest, tõekspidamistest jne. Väga paljud sarnaste riietumisstiiliga inimesed, näiteks punkarid ja räpparid hoiavad kokku. Kuid on ka palju noori, kes riietuvad sarmaselt, kuid on täiesti erinevad ning ei saa omavahel läbi. Tihti arvatakse, et kunstipäraselt käivad riides ainult need, kes tegelevad kunstiga ja õmblevad ka oma rõivad ise. Kuid see pole päris õige, sest ka tavline inimene võib riietuda kunstipäraselt, isegi kui ta on ostunud oma riided näiteks kaubamajast. Mina arvan, et minu riietumisstiil näitab minu olemust, ning ma pean seda omamoodi kunstiks. Riided on mõeldud meie kaunistamiseks ja on loodud kellegi töö tulemusena.