mõjukaks, abielludes Stilichoga. Theodosius veetis lapsepõlve Hispaanias. Tema õpingutest on teada ainult niipalju, et ta tundis huvi ajaloo vastu ning oli ka muidu huvitatud õppija. Alates 368. aastast viibis ta isa kaaskonnas. Sõjaväelasena võttis ta koos isaga osa sõjakäikudest Britanniasse 368/369, sõjakäigust alemannide vastu 370 ja sarmaatide vastu 372/373. Aastal 373 kutsuti isa Africasse, et ta alistaks usurpaator Firmuse. 374 lõi Theodosius Pannoonias sarmaate, kes olid Doonaust üle tulnud. Sellega näitas ta end võimeka väejuhina ja võitid roomlaste lugupidamise, sest seni ei olnud ühelgi väejuhil õnnestunud sarmaate tagasi tõrjuda. 376 tegi Theodosius äkitselt oma sõjaväelisele karjäärile lõpu ning tõmbus tagasi oma valdustesse Hispaanias. Selle põhjused on keerulised; igal juhul oli asi seotud isa surmaga. Isa süüdistati riigireetmises ja ta mõisteti surma. Theodosius abiellus samal, 376
institutsionaliseerituse suunas. Koos rahvusriikide kujunemisega asendus arusaam kuulumisest ühe või teise valitseja alamate hulka kuulumisega ühtsesse natsiooni. Robert Gaguin (,,Compendium super Francorum origine et gestis", 1495) käsitles prantslasi väljavalitud rahvana, kes frankidena 5. saj. roomlaste alistatud Gallia tagasi võtsid. Johannes Magnus (,,Historia de omnibus Gothorum Sveonumque Regibus") lõi müüdi rootslaste põlvnemisest gootidest. Poolakad pidasid oma esivanemateks sarmaate. Hollandis kujunes müüt Rooma võimu ajal Reini ja Maasi vahel elanud vabadust armastavatest bataavidest kui eelkäijatest. Rahvusriikide kujunemisega asendus õhtumaine kristlik ühtsus (res publica christiana) omavahel konkureerivate dünastiliste ja rahvuslike huvidega, millele pärast reformatsiooni lisandusid veel usulised vastuolud. Just 16. saj. usuvaenused ning soov lõhenenud ühiskond taas koondada, soodustas tugeva suveräänivõimu kujunemist, mis 17.18. saj
annaabi.ee 
