butafooriat, vaid edevus on selle tõeline nimi. Raphaeli naiivne edevus saab aga õige hoo sisse, kui ta kohtub Pariisi uhkeima primadonnaga - Foedaraga. Ta armub vaid naise ilusse, sest vähe on positiivseid loomuomadusi sel tühisevõitu kaunitaril. Ka siin tekib küsimus, miks lubas nõnda sügav noormees endale sellist narrust. Ja miks on tundeküllas Raphael üsnagi vaimustuses Rastignacist, kes on blaseerumuse ja silmakirjalikkuse musternäidis, väites, et kõik geniaalsed inimesed on sarlatanid? Hoolimata romantistlikest sugemetest mõjub teos ehk liigagi ebaloomulikuna. Niisiis võibki öelda, et Raphaeli soovide mittetäitumise taga olid tegelasesisesed paradoksaalsed iseloomujooned. Ei saa ju otsida armastust neilt, kes su siirust rumaluseks peavad ja heakskiitu leida neilt, kes su andeid ei näe.
Bütsantsi kaheks tugisambaks oli Rooma impeerium ja õigeusk. Bütsantsi maailma iseloomustasid edevus ja vaatemäng; hipodroom, Hagia Sophia peakirik, keiserlikud protsessioonid; bütsantslast võlusid mängud, liturgiad, suurejoonelised pidustused. Kaarikute võiduajamised, jooksuvõistlused, eksootiliste loomade näitused, akrobaatide trikid köitel ja galopeerivatel hobustel meelitasid kokku vaimustunud rahvahulga. Tänavatel esinesid pillimängijad ja lauljad, tantsijad ja zonglöörid, sarlatanid ja silmamoondajad, inim- ja loomvärdjad. Julmus oli samuti nähtav ja äärmuslik. Pealekaebamine, laim, süüdimõistmine, tuleriit või hukkamine seadsid häiritud korra taas jalule ning taastasid selliste väärtuste jõu nagu jumala kartlikkus ja leplikkus. Ideaaliks oli mimes, eeskujude jäljendamine. Ka keiser armastas mimesist, jäljendades Kristust. Vaene Vaeseks loeti inimest, kellel polnud hinge taga 50 kuldmünti. Nende eluase oli vilets,
Euroopas oli kullamaardlaid väga vähe. Et aga kuld oli kujunenud kõikide väärtuste mõõdupuuks, siis oli nõudmine alkeemikute järele keskajal suur ning kuuldused õnnestunud kullavalmistamisest ühes või teises vürstikojas levisid kulutulena. Seepärast püüdis igaüks, kelle rahakott kannatas, palgata tööle alkeemikuid. Soodsat olukorda kasutades esinesid paljud kerget tööd ning hõlpsat tulu otsivad petised ja sarlatanid alkeemikutena. Üheks eredaks näiteks on 17. 18. sajandi vahetusel tekkinud alkeemiabuum Prantsusmaal, kui riigi rasket finantsolukorda hakkasid osavalt ära kasutama sarlatanid. Nimekas teadlane E. F. Geoffroy pidi 1722. aastal sellega seoses esinema Pariisi Teaduste Akadeemias loenguga alkeemikute petmisvõtetest. Näiteks tiigli põhja pandi hõbe- või kuldoksiidi ning see kaeti liimi- või vahakihiga, nii et tiigli demonstreerimisel jäi vaatajatele mulje, nagu oleks see tühi
annaabi.ee 
