võimendatud kakofoonia kõrva kriipis, ei tulnud kellelgi pähegi tema poole ühtki halvustavat ega kriitilist sõna visata - kõik hoopis plaksutasid tunnustavalt kui ta lauluga ühele poole sai. Tal polnud kordagi mõttessegi tulnud oma talendi puudumist häbeneda. Kodumaal poleks selline olukord võimalik, mõtlesin. Siin aga pole mõnitamine moes, isegi sõbralik nõõkimine mitte. Kui armas. Isegi sinne huumor väljendab nende siirust ja on vastupidine meile omasele sarkasmile ja irooniale, siin on see rohkem slapstick (kuidas seda eesti keeles õelda?), noh umbes nagu vahtkummist nuiaga pähe tagumine vms. Näide: kui kord suusakuurordis hotellis tööpäeva alustades hõiskasin tehtud entusiasmiga: "Kõige rohkem maailmas armastan ma peldikuid küürida!", siis arvas jaapanlasest kolleeg (kes ilmselt me imeliku huumorimeelega juba rohkem kursis oli) vajalikuks uustulnukast kolleegile selgitada:
„ilmselget reaalsust“. Ta keskendub sel hetkel olulisele teemale: juhatada õpilane istuma ja minna bandust (...), järjekord algab sealt.“ Avatud käsi, mitte osutav sõrm, näitab järjekorra lõpu poole. tunni sisuga edasi.] Meeldiv naeratus – ei mingit viidet sarkasmile või sellele, et „sa ähvardad mind“ või „ma 76 77 olen sinust parem ja tähtsam“. Vahel on inimesed mulle vastanud: „Aga mul on kiire.“ Minu • Õpetaja katsub nimetissõrmega ühte silma, seejärel kõrva ning osutab käega tahvli suunas,
annaabi.ee 
