külglöövide peal asuvatest empooridest, mis avanesid kaaristuna kesklöövi poole. Vahel asendas empoore kitsas käik müüri sees e trifoorium. Romaani ajal ehitatud kirikud ei olnud eriti kõrged – Helli Sisask Arhitektuuri ja interjööri ajalugu. Stiilid. Konspekt. 14 kesklöövi kõrgus oli selle laiusest kuni kaks korda suurem ja ulatus maksimaalselt 30 meetrini. Varasemad romaani kirikud olid tala- või sariklagedega. Ehitustehnika täiustudes hakati külglöövide (väga harva ka kesklöövi) katmiseks kasutama lihtsat silindervõlvi, seejärel ristvõlve, mille kasutamine kesklöövis võimaldas löövi ehitada endisest kõrgemana. Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa
sootuks ununud oli. Tõsi, selleaegne arhitektuur ei saavutanud kõrget taset. Rajati eeskätt varakristliku arhitektuuri eeskujudele tuginevaid sakraalehitusi, oma olemuselt olid need aga massiivsemad, robustsemad ja kohmakamad. Ehitustesse püüti lülitada antiikajast pärinevaid detaile, eriti sambaid. Levis basilikaalne kirikutüüp, tavaliselt kolmelööviline, ühe- või kolme apsiidiga. Säilinud on nendest ainult tähtsusetuid osi . Kirikud ehitati kivist, sariklagedega, kavatises ilmnesid kooriosa ja põiklöövi alged. Teise ehitustüübina rakendasid merovingid tsentraalehitust põhiliselt väikesemõõtmeliste ehitiste ristimiskabelite e. baptisteeriumide püstitamisel. Prantsusmaal Venasque`s säilinud 6.-7.sajandil ehitatud ristimiskoja põhiplaanis on lähtutud neliklehest. Hoone ruumikontseptsioonis, mis meieni on jõudnud suhteliselt väheste ümberehitustega, on rakendatud varakristlikule arhitektuurile iseloomulikke võtteid.
annaabi.ee 
