Transepti ja kesklöövi ristumiskoht moodustas koori, kus paiknes altar. Koori taha jäi poolümar apsiid, mida muust kirikuruumist eraldas võidu- ehk triumfikaar. Kirikuhoone oli paigutatud alati ida-lääne suunas. Nii võisid varased päiksekiired läbi apsiidi akende langeda altarile. See andis hommikustele jumalateenistustele erilise sära. Varased kristlased ei osanud võlvida suurt hoonet. Sellepärast oli tolleaegne basiilika enamasti lameda puulaega või lahtise sariklaega. Basiilika kirikuhoonena kujunes välja Roomas ning levis siit ka mujale. Lääne-Euroopas oli basiilika aluseks varase keskaja kiriku arhidektuurile. Varakristlikke basiilikaid on vähe säilinud. Rooma basiilikatest oli tähtsaim Peetri basiilika Roomas, mis XVI sajandil lõhuti. Selle asemele ehitati praegune renessans-stiilis Peetri kirik. Vana Peetri basiilika on tuntud rekonstruktsiooni kaudu.
kreeka rist) põhiplaaniga hoonet, mille keskosa oli kaetud kupliga. Varakristlikest ehitistest oli tähtsaim Püha Peetri basiilika Roomas (5.saj.; lammutatud 16.saj., tuntud ainult rekonstruktsiooni põhjal). Selle viielöövilise transepti, aatriumõue ja narteksiga sakraalhoone mõjus tänu hästi läbimõeldud mahtudele (aatriumõu, narteks ja basiilika peakorpus olid ühelaiused) kompaktselt ja terviklikult. Siseruumis oli sariklaega kaetud hästi valgustatud kesklööv külglöövidest tunduvalt avaram, altariosa eraldas muust ruumist peale triumfikaare ka madal altarivõre. Samu põhimõtteid rakendati ka teiste varakristlike kirikute interjööris, kust läbi valgmiku ja apsiidiseinas olevate akende tõstis eriti hästi esile kirikute rikkalikku mosaiikkaunistust. (Santa Maria Maggiore Roomas 432.-440., sammastel talastik, kassettlagi; Santa Sabina Roomas 422.-432., sambad ühendatud kaartega, sariklagi jt.)
annaabi.ee 
