Ainuke tingimus oli see, et kõik maksud pidid olema õiendatud. Massilisem väljarändamine saab alguse 1860.ndatel aastatel, siit järgnevalt järjest kasvavas joones. 1881-1897 Eestimaa kubermangus sündis 45 500 last, väljarändas ca 26 000 inimest. Põhiosa väljarännanutest moodustasid lahtisemad isikud, nn maaproletariaat, pankrotti läinud taluperemehed. Uus väljarändamislaine järgnes 1905.aasta revolutsioonile. Peamised sihtkohad olid Volga-äärsed kubermangud, Samaara, Saratova kubermangud. Ka Krimmi poolsaar. Omaette sihtkoht oli Peterburi linn, 1870.ndatest Peterburi kubermang laiemalt, Pihkva kubermang, Novgorodi kubermang. 1880.ndatest muutus olulisemaks Kaukasuse piirkond, 1890.ndatel Volotka, Vjatka, Permi kubermangud, laiemalt üldse Siber. Siberisse liikus ka varasemalt, aga sihtkohana oli ta pigem karistuseks, karistuse kandmiseks. Vabatahtlikult hakati 19.saj lõpust Siberit asustama. Peamiselt asuti ümber grupiviisiliselt, tekkisid eestlaste asundused
Eestimaal ja Liivimaal võetakse vastu uued talurahva seadused (Eesti 1856). Need talurahva seadused parandasid talurahva liikumist, igal aastal võib väljarännata 5% vallaliikmetest. 1863- Seadus, mis kaotas talupoegade liikumisvabaduse piiranguid. Talupojad võisid vabalt liikuda Läänemere provintsides. Väljaränne: Peamised sihtkohad, kuhu Eesti talupojad väljarändasid olid Lõuna- Venemaa Volga äärsed kubermangualad (Krimmi poolsaar, Saratova), Siber. Maailmasõja ajaks oli Eesti asundusi üle 300 üle kogu Vene impeeriumi. Kõige suurem eestlaste koloonia oli Peterburgi linnas 1918. a. Peterburgis elas ligikaudselt 50 000 eestlast. Rahvaarvu kasvamisega tekkis maa puudus, kõik talupojad ei saanud maad ning pidid rändama välja. Sotsiaalne käärimine: Liivimaal ja Saaremaal hakati rajama õigeusu talurahva koole (Varasemad koolid olid Luterliku usku ning rüütelkonna kontrolli all). Rekonversiooni
annaabi.ee 
