saata oma vanemate mõisasse ja seada seal kohalike võimude järelvalve alla. Ja seda tema poliitiliste vaadete pärast. Oli lõpule jõudnud üks tähtsamaid perioode Puskini biograafias tema rännakud Venemaa lõunaosas. Odessas veedetud aasta oli erakordselt rikas elamuste poolest. Siin kujunes välja tema selge ja kaine pilk elule ning inimestele. Unistajast saab mõtleja. Lõbus ja terav satiir muutub vihaseks ja sapiseks. 31.juulil 1824 a. sõitis kolleegiumisekretär Puskin Odessast välja marsruudil, mille oli ette kirjutanud kindral Gurjev. 9.augustil 1824 a. jõudis Puskin Mihhailovskoje põliste pärnade alla. Mõis oli hooletusse jäetud. Hannibalide varjupaik võttis poeedi vastu lagunenud jalgvärava ja viltu vajunud taraga. Pagendus muutus vangistuseks. Poeedi tegusid ja käitumist jälgiti. Pärast 14.a. lahusolekut ei võinud läbisaamine vanematega heaks kujuneda.
Tema ühiskondlik positsioon annab talle õiguse olla uhke: ’’Ma annaksin talle tema uhkuse andeks, kui ta poleks riivanud minu uhkust’’(Elizabethi arvamus lk 20). “Mul on mitmeid vigu, aga ma loodan, et vähemalt mu mõistusel pole midagi viga. Oma iseloomu eest ma ei vastuta. Ma ei suuda teiste inimeste rumalusi ja pahesid nii kiiresti unustada, kui peaksin, samuti mulle osaks saanud solvanguid. Iga katse mind liigutada ei küta veel mu tundeid üles. Minu meelelaadi võib vist sapiseks nimetada. Kui keegi on minu silmis kord juba langenud, on ta langenud igaveseks.’’ (lk 60 mr Darcy arvamus endast) . Elizabethi isa mr Bennet on teraste vaimuannete, sarkastilise huumori, tagasihoidlikkuse ja kapriiside iseäralik segu. Ta armastab kõiki tütreid, kuid hoiab eriliselt Elizabethi. Mr Bennet oma tütardest: “Ükski neist pole eriti kiita, nad on kõik ühteviisi rumalad nagu tüdrukud ikka. Aga Lizzyl on terake elavam vaim kui ta õdedel’’ (lk 5)