Elu ei anta mitte päriseks, vaid laenuks, ning sellest on kasu niikaua, kuni me saame sellega kasulik olla. Kui oleme oma jõu ammendanud, peame jätma elu sama armuliselt, nagu tänulik külaline tõuseb pidulauast. Surm ei ole midagi kohutavat, ainult meie hirm teispoolsuse ees muudab ta selliseks. Mingit teispoolsust aga ei ole olemas. Põrgu on siinsamas nendes kannatustes, mis tulevad nõmedusest, kirest, riiakusest ja ahnusest, ning ka taevas on siinsamas kui sapientum tempola serena (tarkade kirgas tempel). Voorus ei esine mitte jumalate kartuses ega pelglikus hoidumises rõõmudest, ta seisneb meelte ja vaimuannete harmoonilises toimimises mõistuse juhtimise all ,,inimese tõeline vara on lihtne elu ja meelerahu". Abielu on hea, kuid kirglik armastus on hullus, mis riisub mõistuselt selguse. Erootilises uimas ei leia kindlat alust ükski pere, ühiskond ega tsivilisatsioon. AITÄH!
vastuolude ja ebakindlustega, saanud kohtud kohtuprotsessis kasutada (Siems, lk 350). Ametlikust versioonist oleks Frangi valitsejad kahtlemata välja pruukinud mustandis nähtud paganlikud elemendid. 1.1. Autorid: On teadmata, kas Lex Frisionum pandi kellegi kindla poolt kirja, või kellegi järelvalve all (peale eelmainitud Diederik'i): sest pole mainitud autori nime. Seda pole ka ühelgi selle aja germaani seadusel. See-eest sisaldab seadus kahe targa mehe nime: Wlemar ja Saxmund. ´Additio Sapientum` tuleb nendelt. Seega pidid need mehed kindlasti panustama Lex Frisionumi. Kuid kas peale nende kahe ka mõni põhiautor, või rühm autoreid oli, pole selgunud. Vastavalt Siems'ile (1980), panustasid Wlemar ja Saxmund oma kirjutistega seadusesse (Additio Sapientum) kodifitseerimise ajal, mitte hiljem lisandusena. Nende panused peegeldavad pigem Frangi valitsemise mõjutusi, mitte tavapäraseid friislaste seadusi.
paremateks. Araabiamaades suureneb banaanide tarbimine tänapäevani paatukuu ramadaani ajal märgatavalt.Esimest korda kirjeldas banaani teaduslikult Carl von Linné 1750. Kust pärineb taime teaduslik nimi Musa, ei ole teada. On oletatud, et ta kasutas selleks keiser Augustuse ihuarsti Antonius Musa nime, samuti on arvatud, et ta mugandas banaanide araabiakeelset nimetust mauz.Linné jagas kõik banaanid kahte liiki tarbimise põhjal: M. sapientum, mille vilju süüakse paljalt, ja M. paradisiaca, mida enne söömist küpsetatakse. Niisugune jaotus osutus peatselt ebaadekvaatseks, aga parema puudumisel kasutati seda liigitust mitmete täiendustega paarsada aastat. Alles 1955 võeti ametlikult kasutusele Norman Simmondsi ja Ken Shepherdi väljapakutud nomenklatuur, mis Linné pakutud kaht liiki enam ei sisaldanud. Sellegipoolest tunnistavad mõned bioloogid veel tänapäevalgi Linné termineid, mis tekitab segadust
annaabi.ee 
