küsimuste ja probleemidega. Reaalsus on aga see, et paljud vanurid on jäetud hooldekodudesse oma surma ootama ilma ühegi toetava teenuseta. Haiglate sotsiaaltöötajad on sageli hõivatud muude asjatoimetustega ja otseselt terminaalselt haigetega tegelevaid sotsiaaltöötajaid võib Eestis leida sama tihti kui nõela heinakuhjast. Väga palju on praktikas patsiente ja nende peresid, kes ei näegi kogu pikaajalise haiguse jooksul kordagi ühtegi sotsiaaltöötajat, vaid raviarsti, õdesid ja sanitare. Mida aeg edasi, seda enam tõuseb keskmine eluiga ja ka suremise iga. Meditsiini ja hooldeteenuste arenedes annab paljusid haigusi korrektselt ravida, edasi lükata või lausa eemal hoida. Siiski on hooldekodude ja koduhoolduteenuse järele vajadus aina suurem. Väga palju on terminaalselt haigeid, kes võivad aastaid elada üsnagi täisväärtuslikku elu, kuid neid on alati kibutamas teadmine, et varsti nad surevad. Sellest tulenevalt on
kiir- esmaabipunktid, kus kohapeal püstitati telgid voodite, apteegi ja sidumispunktiga. Ajutistes kiirabipunktides olid tavaliselt abiks ka samariitlased ja Noorte Punase Risti liikmed. Üldse pidas Punase Risti Peavalitsus oma tegevuse suurimaks saavutuseks samariitlaste ülemaailmse võrgustiku loomist, mis sai tõhusalt toimiva esmaabisüsteemi aluseks. Palgaliste õdedega oli komplekteeritud vaid Tallinna sanitaartransportpunkt. Tartus ja mujal olid palgal vaid autojuhid, sanitare ja õdesid asendasid samariitlastest vabatahtlikud9. 9 http://www.tems.ee/history.htm 14 8. EESTI PUNASE RISTI EKSIILIS Teadaolevalt tegutses Eesti Punane Rist või sellega analoogilised organisatsioonid pärast II Maailmasõda edasi Rootsis,Saksamaal,Kanadas, Austaalias,Subritannias ja USA. Eest Rahvasliku Liidu koosolekul 9. novembril 1955 võttis ERLi esimees Nikolaus Metslov
annaabi.ee 
