kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Nii nagu keskajal seadustati ehete ja rõivaste kandmine, nii kehtestati normid ka jalatsitele. Näiteks 1363. 4 aastal kehtestatud seadusega lubati kuni 15 cm pikkuste ninadega kingi kanda lihtkodanikel, kuni 37,5 cm mitteaadlikest härrasmeestel ja kuni 70 cm pikkuseid kinganinasid aadelikel. Poriste teede läbimises kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega Tolle aja lihtrahvas valmistas kodus ise jalanõud. Neid valmistasid peamiselt vanemad pereliikmed. Talupoja jalanõudeks olid: viisud - valmistati pajukoorest, niinest ja ka kasetohust. Viiske kanti peamiselt suvel. Talveks tehti tihedamad viisud. Hilisemal ajal kanti viiske vaid vesistel sooheinamaadel heinateol. pastlad - valmistati sea- või veisenahast. Tööjalatsid valmistati vanema looma parkimata nahast
härrasmeestel 37,5 cm ja aadlikel 60 cm Selleks, et moekingi kanda, tuli omandada nn "baleriini kõnnak", et pikad kinganinad ei takerduks teineteise külge. Raskusi oli ka treppidel liikumisel. Käimise hõlbustamiseks kinnitati kinganina ketiga põlve alt jala ümber ja edevamad lisasid kuljuseid. Jalatsid tehti pehmest nahast painduva talla ja ha sti pika terava ninaga. Poriste teede läbimiseks kaitsti nahkjalatseid sandaalikujuliste jalavarjudega, puidust taldade ja nahkrihmadega kottadega. EHTED Ehetena kanti kuni 20 sõrmust, kaelakeesid, prosse, kette, sõrmuseid ja hõbekellukesi. Vöö oli rõivastuse kooshoidmiseks ja ka ehteks. Naised riputasid vöö külge kimbukese aromaatseid rohtusid, käsipeegli, väikese kammi, nõelahoidja, käärid, väikese pussi koos tupega ja kullatud kulli küüne Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega
annaabi.ee 
