" Minu lapsepõlve kodud, ,,Sammi" Oli mul hea karjasõber, meie vahva koer Sammi, tugev, must-valget kirja, tark ja arusaaja. Olime mõlemad koos kasvanud, mõistsime teineteist ülihästi. Oli tarvis talle vaid öelda, et teed seda või seda, ja kohe oli ta valmis. Hulkusime temaga mööda metsi ja sookääre, ajasime jäneseid ja oravaid ning materdasime rästikuid, milliseid jõledaid loomi oli seal söökäärudes, jah, isegi väljas põllul, kohutavalt palju. ]...[ Tarvitses Sammile ainult öelda" Sammi, - orav, orav!" kui juba ta lidus metsa poole, otsis kustki orava üles ja haukus seni puu all, kui tulin järele. Ja kui ma oravat ühe puu otsast teisele hirmutasin, valvas Sammi teraselt, kuhu orav hüppab, ning polnudki juhtu, et ta silmast oleks kaotanud orava. Mõnikord istus ta pool päeva puu all ja haukus, ning tuli ainult kutsumise peale ära. Minu lapsepõlve kodud, ,,Külatänaval" Väikese Kiisajärve kõrgel kaldal asu reas 7-8 talu
sulle, lasteaed, aidaa! Praegu selged on vaid tähed, aga varsti targaks saan. Pesin kaela, näo ja kõrvad, enam ei saa laita mind. Sammi keksib minu kõrval, omateada aitab mind. Sabaga mu saapad harjab veelgi rohkem läikima, oma rõõmu ta ei varja, mõtleb vist, et kaasa saab. "Kuidas võin sind kooli saata, kui sa tähtigi ei tea. Ja ka vormimüts sul - vaata! - Kuidagi ei seisa peas." Tahtsin veel kord head aega öelda oma Sammile, aga emal polnud aega - ruttasime trammile. Trammis tädid-onud eile ütlesid veel: "Istu, laps." Täna hüppan püsti kraps! Ise pakun istet neile. Olen juba koolilaps! 27 Suur Kuusk Heljo Mänd Pöialpoisil pöial suus, leidis metsas jõulupuu. Miks ta seisab, pöial suus, kui sai kena jõulupuu? Poiss on väike, puu on suur
annaabi.ee 
