happelised. Nii näiteks on tsemenditehaste naabruse mullastik enamasti aluselise reaktsiooniga. Ka tolmavate kruusateede lähiümbrus kannatab tihti aluselise saastatuse all. Nii happeline kui ka aluseline keskkonna muutus põhjustab muutusi ökosüsteemi liigilises koostises. Keskkonna puhtuse üheks hindamise viisiks on lihhenoindikatsioon. Sel puhul vaadeldakse eri liiki samblike kasvu ning tehakse selle alusel järeldusi keskkonna saastatusest. Üheks kõige vastupidavamaks samblikuks on seinakorp. See kollase värvusega samblik kasvab kõikjal ka seal, kus keskkonna happesus on märgatavalt tõusnud. Seetõttu kohtame teda isegi suurlinnades. Happelist kasvukeskkonda armastab ka hallsamblik. Seevastu rihmsamblik ja habesamblik happelises keskkonnas ei kasva, sest nemad eelistavad aluselisemat elupaika. Lihhenoindikatsioonilise uurimise läbiviimiseks tuleb hinnata eri samblikuliikide katvust ning selle
lehtereosla lürell matseediumiga ap. letsideaalne ap. · lekanoraalne ap. 6. Samblike dualistlik olemus. Müko- ja fotobiondi vahelised suhted samblikes Samblikud on liitorganismid, mis koosnevad kahest osapoolest: mükobiondist e. seenkomponendist fotobiondist e. fotosünteesivast komponendist. Samblikukomponentide vahel toimivad (laias mõistes) sümbiootilised suhted. Mükobiont toitub biotroofina hangib vajalikud toitained elusalt fotobiondilt. Samblikuks olemine e. lihheniseerumine kui seente üks võimalik toitumisstrateegia (saprotroofsuse ja parasitismi kõrval). Lihheniseerumise erijuht: · fakultatiivsed samblikud soodsates oludes toituvad saprotroofidena sunud org. ainest, eba-soodsates oludes leiavad fotobiondi, moodustavad sambliku ja toituvad fotobiondi arvel Müko- ja fotobiondi vahel valitsevad (laias mõttes) sümbiootilised suhted mõlemad osapooled saavad kasu; evolutsioneeruvad koos
annaabi.ee 
