tuttlõoke. Samuti on eriti ohustatud liikideks nimetatud viigerhüljest, rabapüüd, tutkast, roherähni, ohualtiks peetakse ka lendoravat. Mitmete Eesti liikide ohustatuse aste on võrreldes eelmise punase raamatuga muutunud. Kui 1998. aastal hinnati näiteks liike rohekärnkonn, harivesilik ja kivisisalik haruldaseks, siis nüüd on rohekärnkonn äärmiselt ohustatud ja harivesilik ning kivisisalik ohualtid. Samas on ka positiivseid trende: võrreldes 1998. aasta seisuga on meie samblaliikidest ohustatute kategooriast välja arvatud ning tavaliste liikide kategooriasse viidud 20 liiki (6 helviksammalt ja 14 lehtsammalt), ka on näiteks linnuliik põldvutt kategooriast ohualtid liikunud leebemasse kategooriasse ohulähedased. Varasemalt on Eestis Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni eestvedamisel punane raamat kokku pandud kolmel korral aastail 1979., 1988. ja 1998. 1982
Kuna eestlased peavad metsa hingelähedaseks, siis kajastatakse metsamotiive sageli maalikunstis, muusikas ja kirjanduses. Ühtlasi tõestavad metsa ajaloolist rolli paljud säilinud pärandkultuuriobjektid." 5 Neid alapunkte laiendab Hendrik Relve veelgi: "Metsakooslus on koduks kümnetele puu- ja põõsaliikidele, sadadele muudele taimeliikidele ja tuhandetele putukaliikidele. Siit võib leida enamiku Eesti sambliku- ja samblaliikidest. Kõigist meie linnuliikidest on metsadega seotud ligi pooled, imetajaliikidest aga 2/3. Paljudele haruldastele olenditele on mets viimane elupaik. Siin elab rohkem ohustatud taime- ja loomaliike kui mis tahes teises elukoosluses Eestis. Metsas leiab elupaiga 2/3 kõigist meie ohustatud liikidest. Metsa ökoloogilistest väärtustest on vahest tähtsaim see, et ta on meie peamine elukooslus, mis tagab loodusliku tasakaalu. Mets on vastukaaluks laienevatele linna- ja tööstusmaastikele
annaabi.ee 
