Sellel tempe ratuuril enamik parasiite hukkub, kuid osa moodustab tsüste, mis võivad veekogu põhjas kaua säilida. Sattudes kala lõpustele, tsüsti kest lahustub ning infusoor läheb üle parasiitsele eluviisile. Hilodonellad paljunevad kõige intensiivsemalt talvitustiigis, kus kalu ei söödeta ja asustustihedus on suur. Hilodonellasid võib leida peaaegu kõigil kalaliikidel igas vanuses. Haigestumist põhjustavad nad siiski vaid samasuvistel karpkaladel talvitustiikides ja samasuvistel forellidel suvel. Hilodonellade massiline paljunemine toimub kevadtalvel. Kalade suure asustustiheduse korral paljuneb parasiit isegi temperatuuril 1 °C ja alla selle. Hilodonellad võivad talvitustiiki sattuda mitmel teel: eelmisest talvitumisest säilinud tsüstidega, koos kaladega ja koos veega. Nad kanduvad kontakti teel tabandunud kalalt üle tervetele, kuid samuti tsüsti sattumisel kalale. On täheldatud, et hilodonelloo sile vastuvõtlikkus on eri kalatõugudel erinev
Ihtüoftiiriuste paljunemiseks peetakse optimaalseks temperatuuriks 2526 °C. Olenevalt vee temperatuurist kestab parasiidi arengutsükkel tervikuna 45 kuni 2540 ja isegi rohkem päeva. Ihtüoftirioosi haigestuvad kalad igas vanuses, kuid kõige patogeensem on parasiit siiski noorkaladele. Eestis esinevad karpkaladel ihtüoftirioosi puhangud kevadtalvel talvitustiikides, forellimajandeis aga samasuvistel vikerforellidel suve perioodil. Kalad on rahutud, kogunevad tiigi sissevoolule ning püüavad end hõõruda veekogu põhjas. Ihtüoftiirius on kalale väga patogeenne ning tugeva invasiooni korral hukkuvad kalad igas eas. Parasiitide letaalne hulk sõltub kala massist ja mõõtmetest ning parasiidi arenguastmest. Kõige patogeensemad on täiskasvanud isendid. Ihtüoftirioosi läbi põdenud kaladel tekib immuunsus, mis kestab kuni 8 kuud
annaabi.ee 
