Selles protsessis redutseerub ka erootiline külgetõmme.... Armastus muutub heaks seltsimehelikuseks ja kaotab seejuures oma tõeliselt erootilise ja kirgliku iseloomu. Algselt mõisteti võrdsust nii, et me oleme kõik võrdsed, et iga inimene on omaette suurus ja pole vahendiks muudetav teiste poolt. Või kui religioosselt tõlkida et iga inimene on Jumala laps ja et ükski teine inimene ei tohi end muuta tema Jumalaks või isandaks. ... Täna tähendab võrdsus samasugusust selles mõttes, et ei tohi erineda karjast Valitseb üldine hirm, et erinevused võiksid võrdsust ohustada. Audentselt elada tähendab valmidust iga päev uuesti sündida. Tegelikult ei ole sünd, fötaalselt suhtest väljumine, ainus protsess elu iseseisvumisel. See sündmus pole isegi nii otsustav kui see bioloogiliselt näib olevat. Isegi kui vastsündinu iseseisvalt hingab on ta ikkagi veel täpselt sama abitu ja oma emast sõltuv kui enne sündi, kui ta oli veel osa oma emast
moehulluste tingimusteta mõistmisena ega sellena, et ebasotsiaalne käitumine tunnistatakse noorte maailma kuuluvaks. Lapsepõlvepärase emalapsesuhte katkestamine ning uue suhte sõlmimine on lapsele hädavajalik. Ta ei saa ema, olgu too ükskõik kui moodne, võtta sõbrana kaasa oma noore inimese maailma, ta vajab ema emarollis: kasvatajana, suunajana, toetajana. Kui vanemad samasugusust liialt rõhutavad, siis võivad nad noores tekitada ägeda vastureaktsiooni: too püüab rõhutada oma erinevust emast või isast järjest tugevamini, sest vahetegemine on iseseisvumise puhul paratamatu, ka siis, kui noorte maailma tungitakse mõistmise nimel. Seda laadi ebasiirus võib muutuda ka õpetaja probleemiks. õpetaja, kes soovib "poodiumilt alla astuda" ja olla ainult kaaslane, ei ole mõistnud oma rolli lapse elus
annaabi.ee 
