porised. Võtame siis näiteks kasvõi suusatamise, kus suurtematel suusariikidel on oma suur hooldusrekka, kus kõik võistluseks vajalikud toimingud tehakse. Nende näol on tegu automajadega, mis on uhkemad, kui mõne elamine. Rahvakeeli kutsutakse neid laboriteks, kuna inimeste usk spordi puhtusesse on kadunud. Kõik teavad, et võidab see, kellel on suur rekka, sest seal aetakse kõige korralikumat samakat, mis jääb kontrollis märkamatuks. On ikka paganama asi see doping. Inimesed on sporti jumaldanud selle loomisest saadik, aga nüüd paneb selline asi selles kahtlema, mis on väga kurb. Dopingu arenguga on ka tugevnenud tuvastamismeetmed. Kui sul just maagilist dopingulaborit istumise all pole, siis on raske puhtana välja tulla. Vahelejäämis võimalus on suur, mis omakorda annab hoogu efektiivsemale tootmisele ja dopingu arengule.
Laudadel olid ka kõikvõimalikud hoidised. Väga hinnatud oli oma suitsuahjus tehtud kala-, kana- ja liha. Magustoitudest oli kindlasti kompott, mis oli peolaua kontekstis kui tarretis vahukoorega. Vastavalt hooajale tehti ka õuna- ja rabarberikooke. Palju tehti puuviljatorte, aga oli ka trühvli ja sefiiritorte. Peolaualt ei puudunud ka napoleonikook. Joogiks oli ise valmistatud õunamahl või marjadest tehtud morss. Oli ka koduveini, koduõlut ja samakat. Näärilaual olid ka omaküpsetatud piparkoogid, mille taigen tehti juba novembri alguses. Nõukogude ajal olid toidud ehtsad. Nõukogude ajst tuntud peolaua toitude maitset, mis on ka praegustel peolaudadel, on ilmselgelt väga raske tabada kasutades millegi maitselisi- või millegi laadseid tooraineid. Kuna kauplustes oli suht kesine toidukaupade valik, oli ka inimeste suhtumine toitu, võrreldes praegusega oluliselt säästvam.
Mäletan ka seda, et sealt, kus radioaktiivne pilv üle oli käinud oli kõik pruun. Puud olid pruunid ja taimed, muru üldse ei olnud. Kaitseriietust meil samuti ei olnud. Käisime küll iga päev tuumajaama juures meestele süüa viimas aga mingit kaitseriietust meile ei antud. Suhtlemine meestega, kes seal olid oli lõbus, viskasime kogu aeg nalja ja rääkisime anekdoote, ega meil midagi muud paremat teha nagunii ei olnud. Iga päev jõime „samakat“ enda ravimiseks ja nii see elu seal kulges. Olin seal peaaegu kolm kuud, siis öeldi, et minu aeg on täis ja tulin tagasi. Praegu saan Eesti riigilt 160€ toetusraha ravimite ostmiseks. Hambad kukkusid välja pärast tagasitulekut. Muud toetust meile ei maksta.“ (Kalju Sült. Intervjuu. Helisalvestis. Kanepi, 22.veebruar 2013) 5.3 INTERVJUU: GEORG KONKSI „Mind saadeti Tšernobõli 14. mai 1988 ja pidin seal olema kolm pool kuud. Töötasin seal
annaabi.ee 
