ladinakeelse raamatu küsimuste sisust. Need oli tõenäoliselt koostanud Mayr, enne kui ta 1605. aastal Saksamaale tagasi pöördus. Capra visati ülikoolist välja ja tema raamat konfiskeeriti (Stillman 2002: 69-70). Varsti pärast tagasipöördumist Firenzesse, koos paljude tõenditega sooja vastuvõtu kohta Roomas, kaasati Galileo uude vaidlusesse filosoofidega füüsikaküsimuste üle. Firenze patriits Filippo Salviati oli enda ümber koondanud rühma huvilisi, kes kogunesid tema koju intellektuaalseid vaidlusi pidama. Ta kutsus ka Galileod nendega ühinema. 1611. aasta juunis väitlesid nad kondenseerumise ja hõrenemise üle, mis oli olnud põhiliseks lahkheliks Aristotelese ja atomistide vahel. Pisa filosoofiaprofessor Vincenzio di Grazia nimetas jääd ,,kondenseerunud veeks". Galileo märkis, et õigem oleks seda nimetada ,,hõrenenud veeks", sest see ujub
vastupidi, näidata, et elu on sama fiktsionaalne kui kunst. See, et tema teosed on ebarealistlikud ja konstrueeritud nagu ooperilibretod, loob lugeja ning teksti vahele sama tüüpi kunstilise distantsi, millest Dinesen rääkis seoses eluga. Tema lugude vorm on oluline osa nende sisust. Dinesen vastandab end põhimõtteliselt psühholoogilisele romaanile, mis oli tema kaasaja taani kirjanduses valdav. Nagu ütleb juba tsiteeritud vana kooli jutuvestja kardinal Salviati: „Nende uute raamatute ja romaanide tegelased /…/ on lugejale nii lähedal, et ta tunneb nende ihusooja /…/, et ta muudab nad igas eluolukorras oma kaaslasteks, sõpradeks ja nõuandjateks. Lugu ise aga kaotab aluse ja kaalu ning haihtub nagu korgita jäetud peene veini lõhnabukett.“ Dineseni juttude maailm seevastu on lugejast eemal nagu teatrilava; tegelased ütlevad ja näitavad, mida nad tunnevad ja mõtlevad. Nende siseelu avaldub välispidiselt ning justkui
His Dialogue Concerning the Two Chief World Systems, Ptolemaic and Copernican, was cleared by Church censors, one of whom was Galileo's former student, and was published at Florence in 1632. As the title suggests, Galileo grounded his manifesto in the form of a dialogue rather than a treatise. The dialogue, Galileo reasoned, was a device through which an argument for Copernican theory could be made without violating the papal decree of 1616. Two of the conversants Salviati and Sagredo are sympathetic to Copernican theory. Simplicio, the third participant, represents Aristotle and the Scholastics and is presented as fool. Galileo's enemies were quick to inform the Pope that the official cosmology of the Roman Catholic Church had been put in the mouth of Simplicio. The Pope ordered an investigation and so in August 1632, less than six months after it had appeared, the Inquisition banned further sales of the book
annaabi.ee 
