tengelpung või probleemid eraelus. Kui aga avastus üldisest lollusest või kahekeelsusest läkitab tõeotsijat lahkuma sellest lurnist maailmast, võib sündida sügav vihkamine inimeste vastu- misantroopia. Kahjuks või õnneks ei suuda inimesed üksteise mõtetesse piiluda ega näha seda avameelset arvamust endi suhtes. Siirameelset seisukohta võib kuulda vaid kõneleja tahte ja otsekoheste sõnade läbi, mille tasuks tuleb sageli saada halvustavaid ning salvavaid noote. Kas siis niisugune palk aususe eest ei õigusta inimloomade ja kogu võltsi maailma jälestamist? Ka noor aadlik Alceste kinnitas vastikust lipitseva ühiskonna vastu: "Ausõna, kaduda võib elamistahe, nähes pealt, kuidas meil kõikjal laiutab pahe." Väga paljud hingelised väidavad, et hindavad ülekõige ausust, tõde maitstes vallandub aga vihahoog. Kas ausat inimest väärtustades saab valeks pidada tema vaateid?
tema ulatuslike teadmiste aluse ning arvatavasti sütitas tema eluaegse armastuse teatri vastu. • Kolleegiumis kirjutas ta juba 12-aastasena luuletusi ja oma esimese tragöödia. JÄRGNEV ELULUGU Prantsuse filosoof ja ajaloolane. Valgustusliikumise juht. Tema humoorikad värsiread tegid ta ühiskonnas populaarseks. 1717. aastal läks Voltaire tülli mitmete kirjanikega. Ta pandi vangi Bastille vanglasse üheteistkümneks kuuks, kuna mees oli kirjutanud salvavaid märkusi Prantsuse valitsuse kohta. Selle aja jooksul kirjutas François Marie „Oidipuse“, millest sai tema esimene katsetus teatri alal ning samas muutis ta ka oma nime Voltaire’ks. 1726. aastal solvas Voltaire jõhkralt noort aadlikku Chevalier De Rohanit ning talle anti valida kahe variandi vahel: kas minna vanglasse või saadetakse ta maalt välja. Ta otsustas väljasaatmise kasuks ning elas aastatel 1726- 1729 Inglismaal. Seal innustus Shakespeare’ist ja
a. Bussetosse tagasi, et Provesi ametikohale asudes "Monte di Pietalt" saadud toetust tasa teenida. Siin aga ootasid uued ebameeldivused. Kuna aastatega väljakujunenud tavade kohaselt filharmooniaühingu direktor üheaegselt ka kirikuorganisti kohuseid täitis, pidasid "Monte di Pieta" ja filharmooniaühingu juhatus Verdit Provesi järeltulijaks. Linna klerikaalseil, eesrindlikke haritlasi vihkavail ringkondadel aga oli selles suhtes eriarvamus. Umbusk vabamõtlejana tuntud ja paatrite vastu salvavaid epigramme lendulasknud Provesi vastu tabas ka Verdit ning kiriku organistiks kinnitati hoopis kahe piiskopi soosik "usaldus väärne", ent muusikuna õige kesine Giovanni Ferrari. Verdi pooldajad asusid ägedasse võitlusse, saavutasid organisti ja filharmooniaühingu juhi ametikohtade lahutamise ning viisid kõik filharmooniale kuuluvad partituurid kirikust ära, mis aga omakorda õli tulle valas. Kogu Busseto jagunes kahte leeri ferraristideks ja verdistideks. Vaimulikud kiusasid
annaabi.ee 
