ka triibuga isendeid. Nad toituvad peamiselt hiirtest, kuid mõnikord ka muttidest, sisalikest, konnadest ja putukatest. Rästikuid võib kohata kuivavõitu männi- ja segametsades, niitudel, põldudel, soodes, vahel ka elamute ja asulate läheduses. Rästikud proovivad samuti põgeneda, küll aga ei märka möödujad tihti maaslamavat madu tema kaitsevärvuse pärast ning madu märkab inimest liiga hilja, et põgeneda, ning seepärast salvabki. Ta kuulub looduskaitse alla, elueks on umbes 15 aastat. Kui rästiku suu on kinni, paiknevad mürgihambad horisontaalselt. Kui madu aga suu lahti teeb ja hammustama hakkab, lükkavad vastavad lihased hambad vertikaalselt ette. Maomürk on tegelikult mürgine sülg, mida maod hammustades mürgihammastes olevate kanalite või vagude kaudu ohvrisse viivad. Pidevalt suust välja käiva kaheharulise keelega haistavad maod ümbritsevat. Keelega
Vaenlasteks on rästikutele mägrad, rebased, tuhkrud, ka mõned linnud, nt. madukotkad ja rätsud. Ka siilidele ei toimi rästiku mürk. Metssead vahel tappes rästikuid oma jalge alla tallates ka söövad neid. Kui rästik salvab siis ainult enesekaitseks. Inimene tihtipeale ise oma teadmatuse või hirmu ajel tekitab enese jaoks ohtliku situatsiooni. Rästikut kohates tehakse äkilisi liigutusi, soovitakse teda püüda või soovitakse hirmus teda tappa ja seejärel rästik salvabki enesekaitseks. Harva on tegu hooletuse st. kogemata pealeastumisega. Rästik ei suuda oma esimest otsa tõsta kõrgemale, kui 20 - 30 cm. Siit ka teadmine - metsa ei tasu minna ilma kummikuteta, mille sääreosa on kõrgem. Mõtlematu talitamine või rästikute tapmine on tegelikult toores ja rumal teguviis, sest tegelikult on ju tegu inimesele kasuliku olendiga. Rästik tarvitab toiduks inimese vaenlasi - hiiri jne. Lisaks kõigele tarvitatakse
annaabi.ee 
