5 3. HARJU LAVAMAA 3.1 ISELOOMUSTUS Pindala: 2948 km2 Eesti territooriumist 8,67 % Harju lavamaa ehk Põhja-Eesti lavamaa on maastikurajoon, mis piirneb Põhja-Eesti pankranniku, Kõrvemaa ja Lääne-Eesti madalikuga. Maastikuliselt esineb soid, paetasandikke ja lavajaid paekõrgendikke ning karsti ja liivatasandikke. Maastiku eripära- aluspõhja pinnaläheduse tõttu lootaimkattega paetasandike ning suurte põllumaade ja salumetsadega moreentasandikud. Harju lavamaa, mis hõlmab suurema osa Harjumaast ja Rapla maakonnast, on ulatuslik paetasandik rohkete alvaritega, millest suuremad paiknevad Keila ja Kuusalu ümbruses. Lavamaa lõunapoolmikul on peamiselt moreentasandikud. Paekalda serva liigestavad klindilahed (Vääna) ja klindineemikud. Paljudes kohtades esineb ulatuslikke karstialasid, milledest suurim ja tuntuim on Kostivere. Harju lavamaale on iseloomulikud soostunud piirkonnad ja karstid – pinnavormid, mis on
Karu ja L. Muiste klassifikatsioonile. Kasvukohatüüpe on 23, vähendatud on Karu - Muiste tüüpidega võrreldes kahe võrra loometsatüüpe. Ära olid jäetud ka siirderabametsad, millised olid liidetus siirdesoo- ja rabametsadega. Tüübirühmadesse on lisatud sürjametsad (sarapuu- ja maasika-sinilille kasvukohatüüp). Nimetus on võetud kasutusele tänu V. Masingule, kes juhtis tähelepanu lubjarikastel rähksetel muldadel kasvavate metsade eripärale võrreldes salumetsadega. Katus - Tappo metsatüüpides on omaette tüübirühmana väljatoodud ka soovikumetsad (osja ja tarna kasvukohatüüp), millised kasvavad väheviljakatel luitelistel liivadel (tarna) või turvastunud kamar-gleimuldadel (osja). 1974. a. avaldati koguteoses "Eesti Metsad" E. Lõhmuse poolt väljatöötatud nn. ordineeritud metsakasvukohatüüpide süsteem, milline arvestab ökoloogilisi ja fütotsönoloogilisi erinevusi puistute vahel. Metsakasvukohatüüpide nimetused vastavad
annaabi.ee 
