sest väike orkester ei suutnud rahuldada talle esitatud nõudeid. Orkestris oli juba 100 või rohkem liiget. Romantismi ajal toimus vaskpuhkpillde areng. Kui 18. sajandil oli taktilöömine põhiliselt continuo-mängija käes, siis orkestrite suurenemisel tekkis vajadus hästi nähtaval kohal paikneva juhi järele. Salongiorkester Salongiorkester on varieeruva koosseisuga instrumentaalansambel(orkester), millega eelkõige aastatel 18801950 esitati meelelahutuseks nö salongimuusikat. Salongiorkestri funktsioon pärineb 19. sajandi kodanlikest salongidest ja tantsusaalidest. Salongiorkestrite hiilgeaeg oli 1920. ja 1930. aastatel. Pidid Video Video kus on hästi näha kõiki ja saab kuulata muusikat: http://youtu.be/ueJcRmfweSM http://www.youtube.com/watch?v=ueJcRmfweSM Tänan ! Nimi 9 klass Kasutatud Materjal: www.google.com www.en.wikipedia.org/wiki/Orchestra
Nende tegevuse miinuseks tuleb pidada seda, et nad halvustasid eestlaste vanu kombeid ja rahvamuusikat. Mõnel pool Eestis oli rahvamuusika mängimine (suhtumisega) keelatud. See viibki rahvalaulu hääbumiseni mõnes piirkonnas. Mõisates oli ka muusikaelu/haridus kõrges hinnas. Mitmel pool asutati ka väikseid mõisaorkestreid. Pillimängijatena hakati kasutama Eesti talupoegi. Mõisates oli populaarne ka kodumusitseerimine, korraldati kammermuusikaõhtuid, kus esitati lihtsamat salongimuusikat. Sellest ajast on teada ka esimesed Baltisaksa heliloojad. Linnades hakkas üha rohkem esinema rändteatri truppe, kes mängisid nii sõna- kui ja muusikalavastusi. Nad mängisid näiteks singspiele ja lühiballette, lühioopereid. Huvitava faktina on teada, et üks näitegrupp esitas juba 1795. aastal Tallinnas Mozarti ooperi ,,Võluflööt", mis oli valminud alles 1791. aastal. Kohapeal tegutses Asjaarmastajate Teater. Seda juhatas August von Kotzebue ja näitlejateks olid haritud linnarahvas
teistessegi maadesse ja laiematesse jõukama kodanluse kihtidesse. Palgatud kunstniku asemel esines siis tavaliselt majaproua või tütar, enamasti kergemate klaveripaladega, vahel lauluga klaveri saatel. Seoses sellega tekkis eriline, eelistatavalt sentimentaalne või illustratiivne klaveriliteratuur. Ajapikku sai kombeks, et ka keskklassi peretütred pidid peale näputöö oskama klaverit mängida, nii hästi või halvasti, kui see neil välja kukkus. 19 sajandi lõpupoole hakati salongimuusikat üha enam mängima kohvikutes ja restoranides. Tagasihoidlikumad lokaalid piirdusid duo (klaver, viiul), või trioga (viiul, klaver, tšello), jõukam ad p erem eh ed palkasid v äikese salongiorkestri. Repertuaar koosnes esialgu enamasti klassikaliste palade ja ooperimuusika töötlustest. Peagi tekkis ka spetsiaalne salongirepertuaar, mida trükiti tohutul hulgal. Salongiorkestrid esinesid veel hotellides ja promenaadi kontsertidel , mida korraldati kuurortides puhkajate lõbustamiseks
annaabi.ee 
