Meedias on kõneainet pakkunud kanepi legaliseerimine, kus ühest vaatepunktist oleks see oluline samm heaoluühiskonna poole, kuid teisalt ei saa me hetkel hakkama isegi alkoholismi ohjeldamisega. Vastupidiselt vanemale põlvkonnale on noorem generatsioon kanepi kui mõnuaine parema kättesaadavuse suhtes sallivam. Samuti ei suudeta piiri panna alkoholismi tolereerimisele. Eesti asub maailmas alkoholitarbimises viiendal kohal, mis viitab selgelt sallivuspoliitika kahepalgelisusele. Sellest lähtudes võib järeldada, et Eesti ühiskond vajab tolerantsuse ühtsustamiseks kindlaid suundumusi antud valdkonnas. Elu oluliseks, ning paratamatult asendamatuks osaks, on tolerantsus. Selle mõistmine tuleneb keskkonnast, kus toimub indiviidi moraalne progress, mida mõjutavad kool, kodune kasvatus ja meedia. Sügavamat mõistmist vajab integratsioonipoliitika, mille olemus on endiselt lünklik ning seetõttu tuleks välja
gruppide kaudu, siis rahvusriikides on sallivus suunatud indiviididele. Rahvusriik ei tähenda rahvuslikku, etnilist või usulist homogeensust, vaid see on mingi ühe ja domineeriva grupi püüd organiseerida oma ühiselu grupi ajalugu ja kultuuri peegeldavaks eesmärgiga kontrollida taastootmise vahendeid. Rahvusvahelise ühiskonna moodustava korralduse enamik riike on just rahvusriigid, millede kodanikel, olgu vähemuses või enamuses, on kõigil samad õigused ja kohustused. Enamluse sallivuspoliitika aluseks on eelkõige vähemuse lõimumine enamuse poliitilisse kultuuri, kusjuures vähemuse religiooni, kultuuri ja ajaloosse suhtub rahvusriik kahtlustavalt. Otsustava tähtsusega valdkonnaks sallivusnormi jõustamisel on keelepoliitika põhirahvus nõuab tema keele kasutamist kogu avalikus asjaajamises. Üldse on rahvusriikides erinevuste jaoks vähem ruumi kui eelpool vaadeldud korraldustes, kuigi võib väljenduda ka teisiti: ehkki
annaabi.ee 
