Kindel on see, et sallivus on omandatav. Tolerantsuse õppimine algab perekonnas, kus me kasvame üles ning näeme enda ümber pidevalt, mis meie lähedastele meeldib, mis mitte ning mille suhtes nad on skeptilised. Teine elustaadium, kus puutume juba tugevamalt kokku sallivusega on kooliiga. Seal tuleb meil kõigil elada üle erinevad perioodid, kus me osaleme (kas tahtlikult või mitte) kellegi või millegi mitte sallimises. Näiteks on koolis ju palju erinevaid inimesi, erinevate iseloomudega. Sellest, kuidas keegi oma iseloomu ,,näitab" või tundeid välja elab, tekitab temast teatud arvamuse teistele. Seega kindlasti on igalühel mälestus kooliajast, kui ta kedagi koolis ei sallinud. Edaspidises elus toimub tolerantuse õppimine ,,omal nahal" ehk läbi oma kogemuste, kuna seda õpitakse tööl, ja ka isiklikus elus. Kokkuvõttes kõik need näited, on sallivus kui ühiskondlik väärtus väga tähtis
Võiks küsida, kas on riigi poolt eetiline piirata oma kodanike sissejuurdunud tavasid ja vastu astuda enamuse tahtele. Arvan, et riigil on see õigus ja loodan, et taoliste diskussioonide jätkumine meedias alkoholipoliitika ja alkoholi liigtarbimise laiemate mõjude üle ühiskonnas, viib nii sotsiaaleetilisest kui sotsiaalmajanduslikust vaatenurgast parimate lahendusteni. Tänasel päeval näevad eestlased pagulaste vastuvõtmises või mittetraditsioonilise peremudeli sallimises suuremat ohtu ühiskonnale kui alkoholisõltuvuses. Alkoholismist on saanud eestlasi hävitav haigus. Alkoholi- ja tubakafoorumil 2014. aasta mais tõdeti, et ainuüksi tervishoiule tehtavad kulutused, mis tulenevad alkoholist, on kordades suuremad kui aktsiisist saadav tulu. Lisaks kulud mis kaasnevad alkoholist tingitud kriminaalsusega, liiklusvigastustega ja perele osutatud kahju. Kodanikutasandilt on alkoholisõltuvuse vastane tegevus pigem passiivne
annaabi.ee 
