usaldavamaks ning sisendab postmaterialistlikke väärtusi. Kahjuks endise Nõukogude Liidu inimesed seda tõlgendust ei toeta. Mina kui endise Nõukogude Liidu inimesena võin öelda, et see väide on vaid kohati õige, minu jaoks. Miks väidan ma nii. Nimelt tuleb vaadata sellise väite puhul pigem rohkem vanuselisusest, kuna jah tõesti meie hetkeline vanem generatsioon läheb üks ühele selle väitega kokku. Vanem generatsioon on umbusklikumad, sallimatumad ja õnnetumad, seda selle tõttu, et nemad on näinud kuidas on meie riigi inimestega käitutud, kui on usaldatud. Ka meile oma järgnevatele põlvedele on sisendatu kõike seda halba mis on kunagi juhtunud. Meie kui noorem generatsioon siiski olema tunduvalt õnnelikumad, edukamad ja sallivamad kui on meie vanemad, vanavanemad või isegi vanavanavanemad. Omast käest olen seda näinud ja tundnud. Noorem generatsioon on aktiivsem ja on oma noore
seksuaalvähemuste õigusi, kuna meedias kajastatakse vastavat teemat tihti negatiivselt. Seetõttu saab järeldada, et ühiskond, kus me üles kasvame, mängib suurt rolli sallivuse määratlemisel. Eesti ühiskonnas ei peeta ühtviisi väärtuslikuks kõiki siin elavaid eri kultuurilise taustaga rahvusi. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni raporti järgi on eestlased selle organisatsiooni liikmesriikide seast vähemuste suhtes kõige sallimatumad. Eestis näidatakse eelkõige sallimatust üles vene rahvusest sisserännanud inimeste vastu, kes ei oska kohalikku keelt ning ei tunne siinset kultuuri. Põhjuseks võib tuua eestlaste rahvusliku mõtlemis- ja tegutsemisviisi ning hirmu etnilise identiteedi kadumise ees, mida on soodustanud pikaajaline võõrvõimude all olemine. Samuti võib täheldada noorema generatsiooni seas laialdast sallimatust rahvusvähemuste suhtes, mida
annaabi.ee 
