liivi identiteet. Need liivi muinasmaakonna Metsepole ehk Metsapoole asukate järglased olid ainsad Henriku Liivimaa kroonikast tuntud muistse liivi kultuuri edasikandjad, kelle kohta on andmeid viimastest sajanditest. Salatsi kandi ja Kuramaa liivi keele vahekord on sarnane põhja- ja lõunaeesti omaga või on see erinevus mõnevõrra väiksemgi. Salatsi- ja kuraliivis on olnud hulganisti ühist sõnavara ja grammatikajooni, samas küll ka märkimisväärseid erinevusi. Üldiselt on salatsiliivi keel lähem eesti keelele. Selles puuduvad näiteks kuraliivi n-tunnusega daativ, nii minnõn 'minule' asemel on salatsiliivis minnel, ja (kõ)ks-tunnusega instrumentaalkomitatiiv: kuraliivi minkõks 'minuga' asemel oli salatsiliivis minnek. Mõlemat liivi keele põhikuju ühendab ikkagi rohke ehtliivilik sõnavara, nagu aim 'pere', ama 'kõik, kogu', kõsa 'viha', ok 'karu', umar 'õun' jms. Nii salatsi- kui ka kuraliivis esineb palju häälikukadusid ja seeläbi tekkinud vormide sarnastumisi
veelgi iseloomulik vadja ja idapoolse lõunaeesti hääldusele, nt vadja oonõ ’hoone’, punõn ’punun’, võru tulõ ’tule’, hõbõ ’hõbe.’ Tänapäeval ei esine vokaalide ees- ja tagapoolsuse harmooniat enam liivi keeles ega eesti kirjakeeles. Siiski on tegemist üsna hilise järgsilpide vokaalistiku lihtsustumisega, sest vähemal või rohkemal määral ilmneb vokaalharmooniat kogu eesti murdealal (vt Wiik 1988) ja sellest on piiratult näiteid ka salatsiliivi keelest (Pajusalu 2009a). Lõunaeesti tuumalal ja vadja keeles on vokaalharmoonia jäänud elujõuliseks. Vokaalharmoonia kadu eesti ja liivi keeles saab seletada keelte üldisema fonoloogilise ja morfoloogilise tüübi muutumisega aglutineerivast fusionaalseks, on ju vokaalharmoonia fusionaalsetele keeltele ebatüüpiline. Fonoloogilise tüpoloogia seisukohalt tähendab vokaalharmoonia
annaabi.ee 
