on ja milles mõnikord tontisi nähtavat. Ohvitser oli sellega üsna rahul ja arvas naljatades et tal siis vähemalt seltsilisigi olla ja heitis julgesti magama. Kesk öösel kuulis ta aga iseäralist kahinat ning silmi lahti tehes nägi ta enese ees munka seisvat, kes tale märku andis enese järele tulla. Ohvitser tegi seda ja munk viis teda läbi pikkade käikude ühte nurka, kust ta krohvi seina küljest maha lõi ja salalise seinakapi ukse avas. Säält võttis ta suure võtme, andis selle ohvitseri kätte, kutsus teda lossist välja ja viis teda lossivärava ees oleva väikese künka pääle. "Siin", ütles ta, "kaevake lahti, ja kui suure raudukse juurde jõuate, siis avage uks selle võtmega." Seda üteldes kadus munk ära. Ohvitser langes suurest meelte ärritusest tabatud maha ja minestas ära. Kui ta teisel hommikul ärkas, siis oli võti, mida praegugi veel
pankrotti. See sama aktsiaselts Atlanta oli üks esimesi, mis suure pauguga põhja läks, Harju pank. Ettevõtete pankrotistumine tähendas ka tööpuuduse kasvu, elatustaseme langust. Olukorra leevendamiseks üritas valitsus hakkama saada tratsiooniliste, inflatsiooniliste meetoditega - valitsus trükkis raha juurde. Samas raha kattevara loomulikult ei suurenenud, mis tähendas seda, et järgnes inflatsioon. Sellises olukorras Georg Vestel andis Eesti pangale salalise korralduse müüa maha osaliselt kullareservid, mis oli saadud Tartu rahuga. 1923. aasta lõpuks oli 15 mln kullareservis alles jäänud ainult 2,5 mln. Sellisest olukorrast pidi alustama uus majanduspooltikaperiood - 1924-1929. Selle alguseks on peetud Otto Strandmani kõnet, kus ta kritiseeris senist majanduspoliitikat, kritiseeris George Vestelit ja süüdistas seda ka selles, et ta salaja on läinud Eesti kullareservide kallale
annaabi.ee 
