Jürka Kannatlik -> Ants Töökas -> Põrgupõhja Hooliv -> Riia Aus -> kirikuõpetaja Usaldav -> Ants Järjepidev -> Põrgupõhja Endasse tõmbunud -> kõik ümbritsevad inimesed Julge, kartmatu -> karud Juhm, ohmu -> Ants Kergeusklik -> Ants Truu <-> truudusetu Kangekaelne -> õndsus Lisete Nõudlik -> Põrgupõhja Truudusetu -> Jürka ja sulane Kangekaelne -> Juula ja kaksikud Juula Töökas -> koduabiline Hooliv -> lapsed Truu -> Jürka Usaldav -> Jürka Heasüdamlik Kaval-Ants Omakasupüüdlik -> Jürka Ahne -> Jürka Kahepalgeline -> Jürka Valelik -> Jürka Abivalmis -> Jürka Kõrk, üleolev -> parem, suurem, ilusam Kartlik -> Jumal Veenev -> Jürka Manipuleeriv -> Jürka Kirikuõpetaja Heatahtlik -> Jürka, Ants Aus -> Jürka T...
elu keerdkäikudest tingitud raskused. Loos on põimunud traagiline armastus lootusega leida endale hingesugulane. Eriti meeldi teoses oleviku lihtsakoeline jutustus, mis aitas paremini aru saada tegelaste tumedast mõttemaailmast. Kuid igal teosel on ka omad puudulikud küljed. Ühe näitena võib esile tuua mineviku ja oleviku udused piirid, mis kohati raskendasid terviku mõistmist. Ühe häriva punktina tuleb mainida tegelaste endassesulgunud olekut. Nad olid väga salalikud ning neile ei meeldinud süüvida oma isikliku elu detailidesse. Autor pani lugejat mõtlema Teise Maailmasõja ajal aset leidnud sõjakoledustele ning nii füüsiliselt kui ka hingeliselt hävitatud eludele. Lisaks pakkus mõtteainet loo traagiliste tagajärgedega keelatud armastus ning kuidas isegi tõeline hingeline side pole alati loodud kestma. Üllatavalt mõjus tegelaste erinevate vaatepunktide põimitus.
Räägitakse, et enne mahalaskmist palusid surmatavad juuresviibivaid ohvitsere Eestisse teatada: ''Meie ei ole midagi seletanud, ei ole kedagi ära andnud, vaid sureme ausalt ja mehiselt oma isamaa eest.'' Vilms ühes saatkonnaga maeti saksa allohvitseri juhatusel Helsingi lähedale metsaserva ühishauda kommunistigega ja maa tehti pealt tasaseks, lootuses, et seal võib Vilms puhata teadmatult igavesti, teadmata ka, kes olid tema salalikud surmajad. Saatus, aga tahtis teisiti, ja Vilmsi ning tema kaaslaste põrmud toodi 1920. aasta detsembris kodumaale ja maeti uuesti suurte austusavalduste saatel. Sel korral korraldati ''Estonia'' kontserdisaalis suur leinateenistus, kus kõneles peaminister Ants Piip, tähendades: ''Ring on käidud. Vabariigi saadikud on jälle tagasi. Pikk on aeg, mida nõudis teekond. Ligi kolm aastat kulus kojutulekuks... Mitte elu ei ole kallis, vaid vabadus. Ja julgelt, nagu tuhanded meie
annaabi.ee 
