Kahjuks on aga avastamata ravimid, mis aitaksid päästa tuhandeid inimesi. Kui mina oleksin üks tähtis teadlane, ei lubaks ma raisata raha igasuguste teisejärguliste asjade peale, vaid paneks kõik tarkpead välja töötama ravimit, mis tapaks kõik halvaloomulised kasvajad ehk vähihaigused. See võiks olla ravim, mida hakkaksid tarvitama inimesed juba lapsest saati, et vähirakud ei saakski arenema hakata. Valus teema ei puuduta meid niikaua , kuni keegi meie lähedastest selle salaliku piinava haiguse küüsi langeb... Ma ei olnud varem kunagi kuulnud sellest, et inimesele võib manustada raviks keemilist ainet, mis mõne nädalaga tema immuunsussüsteemi, maitsemeele ja välimuse täiesti hävitab . Hommikul ärgates on sinu pikad ilusad juuksed lihtsalt padjal ja pea paljas, sellest rääkimata, et viimasel ajal saad pidevalt nn. komplimente: "Oi, kui kõhnaks sa oled jäänud!'' Vähemalt mina ei tee enam mitte kunagi selliseid märkusi, sest
kellel on kiindumus nooremapoolsetesse tütarlastesse. Ta nimetab neid raamatus nümfettideks ning peab nende all silmas just 9 -14aastaseid tütarlapsi. Raamatus märgib ta ka ära, et ega siiski kõik selles eas tütarlapsed ole nümfetid ning ei välimus ega vulgaarsus pole mingid kriteeriumid. Nümfettide tunnusteks, mis eristab neid nende eakaaslastest, toob ta raamatus välja sügestava sireduse ning seletamatu, kelmika, vapustava, salaliku veetluse mõjujõu. Raamatust lugedes võib arvata, et tema kiindumus väikestesse tüdrukutesse sai alguse traumast tema lapsepõlvest. Humbert kirjeldab oma lapsepõlve kui pigem idüllilist aega, ta oli haritud ning kultuursest perest pärit. Olles ise alles noor 12aastane poiss, tekkis tal ühel suvel armusuhe endavanuse tütarlapsega, 12aastase Annabel Leigh'iga. See oli nende mõlemi jaoks esimene armumine
Poisid kastiga tagasi jõudnud, saatis direktor Indreku sinna tuppa, kust alguses oli kostnud kõnelus ja naer. Kaasa andis ta temale mõne saksakeelse sõna ukse vahelt, ilma et ise oleks tuppa astunud, nagu oleks see talle keelatud. Toas laua ääres istus kaks härrat, samad, kellega direktor õhtusöögil oli rääkinud. Üks neist oli masindatud peaga, puhtaks aetud loperguse näoga, rõugearmiline, tugeva pihaga, pelgliku või salaliku pilguga, teine -- kollakate vuntsidega, punaste huultega, mahedate hallide silmadega, üle pea soetud juustega, mis nagu pisut kähardusid. Esimene hallis, teine mustas. Nad asusid teine teisel pool lauda, mis polnud põrmugi viisakam kui vallamaja laud, kus peal Indrek oli kirjutanud. Toas leiduvad toolid olid veel räbalamadki kui vallamaja omad. Ühes seinas asuval lihtsal puuvoodil oli kodukootud villane triibuline vaip peal. Ainuke, mille Indrek leidis
annaabi.ee 
