76% ei ole kursis headest arvutimängude mõjust inimesele, ning 24% on sellega väidetavalt kursis, samas halbade mõjudega on väidedavalt kursis 63 % vastanudest, 29 %-l on teadmised nii ja naa, ning 8% ei ole halbade mõjudega üldse kursis. Mitte keegi vastanudest ei mängi arvutimänge väga tihti 14% mängib tihti, 39% vahetevahel ja 45% ei mängi kas üldse arvutimänge või mängivad väga harva. Online mängudest arvab 76% hästi ning 24% halvasti. Salakoodide kasutamist arvutimängus peavad halvaks kõik vastajad. Inglise keele oskus on väga vähe arenenud 24%, 31% on see keskmiselt arenenud ja 46% vastanudest tundis et see on nende inglise keele oskust arendanud väga palju arvutimängude pelamisega. Reaktsiooni kiirus on paranenud 68% vastanudest tänu arvutimängudele, ning 32% vastanudest pole mängude mängimine tema reaktsioonikiirust arendanud. Arvutimängude mängimine ei ole kahjustanud mitte kellegi hindeid koolis
kujundlikkust ja mitmetähenduslikkust (Tormis 1995: 297), teisalt kujundas aga toonase publiku üpris erksaks allegooria või kujundliku teksti vastuvõtmisel, ridade vahelt allteksti püüdmisel või vahel ka sellise allteksti kunstilisse artefakti n.-ö. sisselugemisel (vt. Vellerand 2006: 192–196). Ajastuomane peitemängulisus toimis üpris laial skaalal ja mitmel tasandil: „üle kogu tollase eesti kultuuri laotus üks suur ja keeruline salakoodide ja -vihjete silmakirjalik võrgustik. Mäng käis kahepoolselt: kunstiteose keele loomulikule allegooriale vastas kriitikute ning kunstiametnike nn administratiivne allegooria, et üht või teist väärtuslikku teost tsensuurisõelast võimalike vähimate kadudeta läbi lohistada” (Karja 2001: 373). 1944. aasta sügisel, teise nõukogude okupatsiooni hakul tegutses Eestis 4 riikliku ja 7 kohaliku alluvusega teatrit; neist Tallinna Töölisteater nimetati ümber Riiklikuks Noorsooteatriks
annaabi.ee 
