vana sõpra. Peale põgusat tutvust, kus tehti kindlaks Kalvei päritolu ja soovid, mindi kohe kauba juurde. Noorem poeg saadeti kohe kaupa tooma, mida saaks proovida. Toodi mõõku kaenlatäis, terariistu sületäis, kuid ükski ei pidanud karmile käele vastu. Nii murduski tera, mis paistis kindel ja kätte jäi ainult pide. Sepp siis imetledes hüüdis: ,,Tohu, tohu! Tugevkäsi!" Nõnda proovis Kalevipoeg neli mõõka, enne kui sepal kahju hakkas ja ta saatis teise poja salakambrist kalleid sõjariistu tooma. Neidki oli sületäis, kuid nüüd oli probleemiks terase teravus, peale alasisse löömist. Viimaskes varjandiks oli sõjasahk salakambrist. Mõõk, mida valmistatud 7 aastat, mil oli 7 teraskesta, millele loetud peale seitsetsugu sõnasid ja kastetud nii vihmaveest kuni neitsi veene, oli kallis kaup. Kuid kui Kalevite kallis poeg selle kätte võttis ja paar korda keerutas, sai selgeks mõõga uus omanik. Mõõk, mis algul valmistaud vanale
otsima ja võttis nõuks endale sepalt mõõk muretseda. Kalevipoeg sammus kuni kuulis sepalõõtsa puhinat ja vasarate rasket mürtsumist. Eemal seisisgi sepa koda. Kuulus sepp tagus koos kolme pojaga tublit mõõka. Kalevipoeg palus kohe head mõõka sepal müüa, mis mehe käes ei murduks. Kalevipojale toodi kohe mõõgad välja. Kalevipoeg lõi esimesed kolm mõõka tükkideks. Sepp tõi talle nüüd veel parema mõõga välja, kuid Kalevipoeg lõi selle nüriks. Nüüd toodi juba salakambrist seitsme luku ja üheksa taba tagant välja kõige vägevam mõõk, mille oli vana Kalev ise enda tarbeks teha lasknud, kuid enne mõõga valmis saamist surnud. Nüüd lõi Kalevipoeg selle mõõgaga alasi poolest ja oli väga rahul mõõgaga. Kalevipoeg lubas mõõga hinna välja maksta. Nüüd hakkas aga peale pidu ja peeti lusti. Purjus peaga aga läksid Kalevipoeg ja sepa vanem poeg tülli. Kalevipoeg tõmbas mõõga tupest välja ja lõi raevuhoos sepa pojal pea otsast
Andke kaupa katsudella, et ma mõõga kindlust mõõdan, tervusta tunnistelen!" Sepp oli sellega nõus, lastes tuua nooremal pojal mõõku kaenlatäie. Kui Kalevipoeg mõõku katsetas, siis purunesid need vastu kaljut, seejärel saatis sepp teise poja mõõku tooma, jällegi võttis Kalevipoeg mõõgad kätte ja hakkas neid alasisse lööma, see mõõk ei purunenud, aga tera läks nüriks. Sellepeale ütles Soome sepp : ,, Külla'p leian mõõga kirstust, sõjasaha salakambrist, suure rammu sarnaliseks, võimsa väe vääriliseks...See'p on mõõka, maksab palju, kallihinnalise kaupa..." . Seepeale toodigi mõõk, kõikide mõõkade kuningas, sellemõõga oli vanaKalev ise teha lasknud, sepp oli seda mõõka seitse aastat poegade abiga teinud. Mõõga valmimise ajaks oli tellija ise juba kahjuks surnud. Kalevipoeg võttis ka selle mõõga kätte, katsus käe tugevust, lõi mõõga vastu alasit, lõhkus raudse alasi, lõhkus aluspaku, aga mõõk oli märkideta
Siis ütles komtuur tasase, ähvardava häälega: «Sa, pöörane naine, kas sa oled unustanud, et ma sind igavesti vait olla käskisin? Tahad sa ise vägisi hukatust enese kaela kutsuda? . . . Vait! Sinu poeg ei pea mitte surema, aga. ilma nuhtluseta ei või ma teda ka jätta. Sinule aga tõotan vandega, et sind elusalt ara põletatakse, kui sa veel kord minu käsu vastu eksid.» Seepeale läks komtuur kännuseid koristades välja. Kui õues kõik jälle vagaseks oli jäänud, julgesin ma salakambrist välja tulla. Imestusega nägin ema kaunis rahuliku olevat. Ta hakkas koguni harjunud viisil komtuuri ja saksu kütma ning ütles uhkusega, et nii kaua kui tema elab. keegi Priidusse ei tohi puutuda. Mina küsisin, mis komtuuri viimased, minule hoopis arusaamata sõnad tähendavad? Ema käskis mind vait olla ja ütles, see olla saladus, mida ta mulle ja Priidule alles surmavoodil tahta ilmutada. Õigust öelda -- ma ei tahagi seda saladust teada saada. Ma aiman, et see head asja ei lähenda
annaabi.ee 
