väljamõeldud või juhmid ning naeruväärsed kahtlused. Inkvisitsioon jaotas pealekaebajad kahte liiki: need, kes esitasid konkreetseid süüdistusi ketserluses ja need, kes viitasid ketserluses kahtlustatavatele. Pealekaebajateks kui ka süüdistajateks võisid noorukid olla alates neljateiskümnendast eluaasatst ja tütarlapesd alates kaheteistkümnendast eluaastast. Tavaliselt konfiskeeriti süüaluste vara kohe peale süüdistust. JUURDLUS Seega oli juurdluse alustamiseks vaja salakaebust või mõne juurdlusaluse ütlust kolmanda isiku kohta. Nendel alustel algatas inkvisiitor eeluurimuse, kutsudes välja tunnistajad, kes võisid süüdistust kinnitada. Seejärel esitati kogutud materjalid kvalifikaatoritele, kes otsustasid, kas esitada ketserluses kahtlustatavale süüdistus või mitte. Tavaliselt esitati süüdistus ja paigutati kahtlustatav inkvisitsiooni salavangalsse, kus teda peeti välismaailmast täielikult isoleerituna niiskes ja pimedas kasematis
õud haaras kogukonda, kui ootamatult ilmus kohale inkvisiitor ja esines oma üleskutsega. Mitte keegi ei võinud teada, millised jutud ja arvamused on tema kohta liikvel; keegi ei 13 Ibid, lk. 109-110 14 Ibid, lk. 111-112 15 Ibid, lk 114 8 võinud teada, kui kaugele lähevad isiklik vaen ja fanatism, et teda inkvisiitori silmis kompromiteerida."16 2.2.1 Juurdlus Juurdluse algatamiseks oli vaja süüdistust ehk siis salakaebust, mida ei olnud selle hirmu ja terrori keskel raske inimestelt välja pressida. Juurdluse ajaks pandi süüdistatav inkvisitsiooni salavanglasse, kus teda koheldi väga halvasti. Ta oli täielikult isoleeritud välismaailmast, kong oli niiske ja külm ning arreteeritu oli tihti jalaraudades ja keti otsas. Juurdlust ei peatanud mitte miski, isegi mitte arreteeritava surm või mõistusekaotus. Inkvisitsioon pidas kõiki, keda ta kahtlustas või kelle kohta ta vihjeid oli saanud,
annaabi.ee 
