Puskinist Venemaa esiluuletaja ning romantikute vaimne juht. Luuletajat lõunasse pagendades tahtis Aleksander I teda isoleerida nn ohtlikest ringkondadest. Tulemus osutus vastupidiseks: juhuse tahtel asetus dekabristide liikumise keskus ümber just Lõunasse; ka Kisinjovi, kus viibis Puskin. Jälle oli luuletaja poliitiliste intriigide keskpunktis, mis muidugi kajastus ka tema loomingus: poliitilised luuletused "Pistoda", "Napoleon" jt. 1821. aastaks oli valitsus saanud piisavalt salakaebusi nn Kisinjovi dekabristide grupi kohta ning grupi purustamine 1822. aastal oli asjade loogiline jätk. Repressioonilaine tõi kaasa ka Puskini ümberpaigutamise Odessasse. Puskinile oli see ränk löök. Neil päevil kirjutas ta oma kõige kibestunumad ja pessimistlikumad luuletused ("Nõuks võtsin külvitööle minna", "Kes, lained, peatas teie hoo", "Vang", "Eluvanker jt). Puskin süüdistas rahvast orjameelsuses, mis tegi
toimetaja A. Grenztein. Tema meelest tuli venestust kasutada sakslastele lõpliku hoobi andmiseks, püüda halvast olukorrast maksimaalne kasu välja imeda. Vastuhakk venestusele võis tema arvates rahva olukorda veelgi halveneda. Parem olevat oodata ja end uude ühiskonda vaikselt ja alandlikult sisse sulatada, samas selles ühiskonnas hiljem tegutsemisvõimalusi. Venestust ülistav A. Grenzstein hakkas nüüd radikaalsemalte rahvuslaste peale salakaebusi esitama, lootes sel teel oma positsioone Eesti avalikkuses kindlustada. Oleti olid just sellles lootusetus olukorras küpsemas muutuste juured. V. Reimanil oli õnnestunud Eesti Üliõpilaste Seltsis üleskasvatada terve põlvkond aktiivseid ja põhimõttekindlaid rahvuslasi ( J. Tõnisson, O. Kallas, H. Koppel), kes venestusel järgnevatel aastatel selgroo murdsid. Tegemist oli noore haritlaskonnaga, kes tundis oma jõudu ja vägevust
annaabi.ee 
