Nüüd polnud asi enam üksikutes isikutes , vaid suurtes hulkades, kus oli esindatud mitmed erinevad elanikkonna osad. 1 Küüditamine Pärast seda, kui nõukogude võim okupeeris Eesti Vabariigi 1940. aastal, küüditati osa eestlasi Siberisse ja mõned pandi isegi vangi. Küüditati need, kes olid rikkad, kes olid olnud Eesti Vabariigis kõrge koha peal või need, kellest arvati, et nad ei salli kommuniste. Kommunistide mittesallimise kahtlustamiseks piisas kellegi salakaebusest. Küüditati terve perekond. Paljud küüditatuist hukkusid paarinädalasel Põhja- Venemaale või Siberisse pagendusse viival teekonnal. Vaguneis valitsev ruumipuudus, minimaalne toitlustus ja halvad sanitaarolud viisid rühmade nõrgemad liikmed hauda. Perekonnad lahutati. Mehed saadeti ühes suunas, naised ja lapsed teises. Mehi koheldi vahialustena, kelle teekonna sihtpunktiks olid töölaagrid, kus paljud hukkusid. Naised ja lapsed seevastu olid üldjuhul vaid väljasaadetud
sisendanud kõige maise tühisust Jumala palge ees. Inimene ei tohtinud midagi ebatavalist sooritada, ime võis sündida vaid Jumala või Saatana kaasabil. Aqunio Thomas suutis kirikujuhte veenda, et illusionistid kasutavad oma ,,imede" sooritamiseks just Kuradi abi. Oma väite rajas ta tõsiasjale, et inimesed on Jumalast liiga kaugel ja nii ei saa tema käsi nende seletamatute nähtuste juures mängus olla. See tõi Languedocis 1264. aastal kaasa esimese nõiaprotsessi. Piisas salakaebusest ja kahtlustatav vahistati. Ta viidi piinamisele ning kui nõiaks peetav end piinadest vabanemiseks süüdi tunnistas, põletati ta tuleriidal. Sellise otsa leidsid nii mitmeidki keskaegsed mustkunstnikud. Nõiaprotsessidel ei õnnestunud illusionismi täielikult hävitada vaid selle pärast, et ,,tuleriidakohtud" levisid riigist riiki ebaühtlaselt. Rändillusionistid päästsid end sõitudega ühest paigast teise. Lisaks püüdsid nad kõigest väest tõestada, et nende
annaabi.ee 
