Vaadata on võimalik asju lillelaadast kuni õudusunenägudeni. Maailm pole kade näitama meile oma palet. Uudised tekitavad meile reaalsustaju. 140 kilomeetrit tunnis pole võimalik libedal teel kurvi võtta ja pangaröövlid püütakse kinni, kuid ikkagi on neid, kes üritavad seda muuta, kuid lõpetavad ikkagi õhtustes uudistes. Mõni õnnestunud suur tegu paneb aga kõiki mõtlema, aga mis siis kui.... Me kõik mõtleme kaasa uudistega. Filmid on meie salaelu, elu mida ihaldame. Soovi korral midagi suurt teha, hakkame vaatama filmi, sest see on lihtsam, kui tänaval päriselt pahade vastu võidelda. Head filmi vaadates tundub see tõeline. Kujutame ette, et suur kangelane, kes päästab maailma ollakse ise. Kuid see ei õnnestu alati isegi filmides, kuigi me usume ja loodame, et meie kangelane päästab maailma. Telerist nähtud filmid muudavad uskumusi, ka paha võib-olla hea või muutuda
„imeulme“ Primaarse ja sekunaarse maailma esindatus Seostub rohkem minevikuga kui tulevikuga Seostub maagia, nõiduse jm imepärasega Autor võib luua omailma Imeline maa, kuhutegekane satub Muinasjutuline olevus reaalses maailmas (naksitrallid) Muinasjutumaa ja muud polegi (Rõmuuta) Kõnelev mänguasi (Sipsik) Ajalugu kui muinasjutt („Mardileib“) Irma Truupõld „Rohelise päikese maa“, nukkude salaelu Eno Raud „Sipsik“ Iko Maran „Londiste, õige nimega Vant“ , lugu sõprusest Oskar Luts „Nukitsamees“, rahaahnus, julgus, vaprus, metsahirm, salapärane lugu „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid“, lumemöldrid on unne nõidunud kuri nõid, nõiad sõidavad tolmuimejatega, miks lund ei saja Aino Pervik „Kunksmoor“, pikk luine vanaeit, heatahtlik ravitseja, edev, loodusearmastaja, proovib olla linnadaam, sõidab kollase õhupalliga.
annaabi.ee 
